“Ei saa ju meie riik ilma vapita ligi kaks kuud vastu pidada,” ütlesin ma, nukraid elukaid esikusse lastes. “Keegi peab ju meie väikest kodumaad laias maailmas esindama, kes meid siis Euroopa Liitu ilma teieta vastu võtab?” – “Muidugi on see tähtis, aga meie seal praegu küll olla ei taha. Olgu mingi teine loom!” – “Milline teine loom?” kohkusin ma kuuldust. “Ega ometi kits?” – “Kits küll mitte, kuid Issanda loomaaed on ääretult mitmekesine, siin on selgroolisi ja selgrootuid, kabjalisi ja neid, kel pehmed siidikäpad, siledanahalisi ja paksu karvaga, närilisi ja rohusööjaid. Miks peame just meie, lõvid, teie au eest väljas olema? Me armastame puhtust, aga teie, eestlased, elate sõnniku keskel. Juba üle saja aasta tagasi kinkis Jumal teile lauskirjaoskuse, et te ilusaid asju kirja paneksite. Aga mida teie kirjutate ja mida loete? Te ei jäta ju enne valimisi vastaspartei liikmeid peldikus ka rahule. Sorite oma ligimese fekaalides ja panete kirja uriini värvi.”

“Ehk tuleks kõne alla tiiger või leopard?” pakkusin välja, ise aimates, et ettepanek läbi ei lähe. “Koeraliste või kassiliste peale ärge lootke. Nad on kõik ära öelnud. Hundid ei pure ealeski omavahel, karud lähevad tigedaks üksnes siis, kui nende poegadele liiga tehakse, leopardid ja tiigrid ei talu siinset kliimat. Meie hulgast te küll kedagi ei leia.”

“Miks ei võiks meie riigivapil olla kolm rebast?” panin lootusrikkalt ette. Kuid minu rõõmul olid lühikesed jalad. Mulle vastati: “Rebastele me pakkusime, nemad väidavad, et kanakasvatuse olete tuksi pannud ja nii lolli rahvast, kes ei tea, milline hõrgutis on kana, ei taha nad esindada.”

“Aga lehm? Miks ei võiks Eesti Vabariigi vappi kaunistada kolm lehma ristikheina õis hammaste vahel?” – “Ärge tehke nalja! Ise veel kooliõpetaja! Kas mitte just tänu lehmale ei püsinud teil hing sees, kui teid siin Vene aja alguses roppu moodi ahistati? Ja milline on teie tasu? Eelmisel nädalal näidati AK-s üht Pärnumaa farmi, kus loomad sita sisse uppusid. Isegi juua ei anta, heinast ja jõusöödast rääkimata. Mis näoga me palume lehmi teie uut vabariiki esindada? See oleks lausa sadism. Hobustega on sama: kas polnud hobune teie lihane vend juba siis, kui te viie tuhande aasta eest siia, Läänemere kaldale asusite? Hobune kündis põldu, vedas teie raskeid koormaid, sõidutas teid ühest kohast teise, soojendas teid oma hingeõhuga külmal talveööl, ja mida teie hobustega tegite? Te viisite nad rebastele söödaks!”

“Aga lambakasvatus on tõu-sujärjel! Me armastame lambaid! Lambad võiksid küll eestlastele suures hädas appi tulla. Lammas annab meile soojad sokid jalga, kindad kätte. Lammas on jääajast peale soomeugrilaste lemmikloom olnud. Nemad meile küll ära ei ütle,” olin kindel. Aga lõvidest vanim vastas: “Lambad kardavad teie ajakirjanikke. Lambad on liialt kaua eksiilis elanud. Paljud neist on pagenduses Rootsis, Austraalias, Kanadas ja Uus-Meremaal ülikoolidki lõpetanud. Lambad loevad teie ajalehti ja ajakirju. Nad ütlesid resoluutselt “ei””.

Meie vestlus venis väga pikaks. Me võtsime läbi kogu imetajate klassi. Käiku läksid putukatoidulised, kaksieeshambulised, kannalised, soomusloomalised, jäneselised, oravalised, loivalised, vaalalised, toruhambulised, londilised, küüniskabjalised, meriveiselised jpt. loomaliigid. Igal loomal olid oma puudused, miks ta riigivapile praegusel juhul ei sobi. Ilves ja nugis ei tulnud seetõttu arvesse, et tõenäoliselt pääsevad nende nimekaimud järgmisesse Riigikogu koosseisu. Topeltesindatus ei ole hea.

“Aga siga?” hüüatas noorim kolmest lõvist. “Me oleme sead ju hoopis ära unustanud. Kas ei iseloomusta see suursugune loom enim valimiseelset Eestimaad? Siga elab sita sees ja sööb meelsasti teiste loomade paska.” – “Õige!” hüüdsime kõik ülejäänud. “Saagu tänasest päevast peale Eesti riigivappi ehtima kolm hästi räpast siga!”