Üksildase uitajamõtisklused 123.

Hiljaaegu panin teile, armsad lugejad, ette märtsivalimiste eel meie riigivapi kolm kõhna lõvi jõudu kosuma ja tervist parandama saata ning mõ-neks ajaks sigadele lõvide amet üle anda. Eesti lugeja, kes muidu nii aldis kirju kirjutama, seekord mulle vastu ei vaielnud. Siit ka järeldus – minu ettepanekuga ollakse päri. Rääkisin sigadega, ka nemad on nõus. Nüüd ongi nii, et lõvid puhkavad Dubais, sead aga juhivad poliitilisi debatte, annavad nõu, kuidas lähinädalatel asju ajada, mida kiita, mida laita, keda võtta, keda jätta.

Notsud pole rahul meie massimeedias pruugitava sõ-navaraga. Intervjuud on emotsioonitud, artiklid kuivad, ei osata sisse tuua epiteete, sünonüüme, antonüüme, homonüüme, korratakse trafaretseid loosungeid, mis sisult tühjad ja halvakõlalised. Ometi on soome-ugri keeled sünonüümide ja antonüümide poolest indo-euroopa keeltest tunduvalt rikkamad. Siit ka puhtfiloloogilised nõuanded poliitilisi erakondi esindavatele ajakirjanikele, kuid ka erakondade juhtidel tasub kõrvad kikkis hoida.

Keskerakonnas on palju tarku naisi, Reformierakonnas ja Isamaaliidus aga palju tegusaid mehi. Kas ei saaks siin vastastikku ära kasutada kasvõi see pisku, mida pakub välja sünonüümide sõnaraamat? Miks ei võiks reformiste toetavad ajakirjanikud Erika Salumäest või Liina Tõnissonist rääkides-kirjutades tarvitada sõnu: eevatütar, naisinimene, naishing, naisolevus, seelik, seelikusaba, krõõt, maadam, kabu, krõhva, tulehark, fuuria, krihvel, megäär, nõid, põrgutukk, püsti saatan, kana, hani, vuhva, lehtsaba, liblikas, mamma, mammi, mamsel, mapsel.

Reformisti Siim Kallase ja isamaaliitlase Jüri Mõisa aadressil saab kasutada epiteete: meeshing, meesisik, mehe-tükk, mehenatuke, püksikandja, harkjalg, mehejura-kas, mehepurikas, mehe-jõmm, pull, härg, mehejunn, mehejupp, mehenäss, mehe-põks, mehenähvits, isane, naisepoeg, meherisu jne.

Miks pelgavad meie ajakirjanikud sõna sitt? Praeguse avatuse juures Euroopasse pole mingit põhjust seda sõna peljata. Venelaste gavno on sedavõrd süütu, et selle peale ei pahandata lasteaiaski. Prantslastel on sõna la merde igapäevase kõnepruugi populaarsemaid sõnu. Rahvusassamblee istungitel muud ei kuulegi kui merde ja merde. See käib neil söögi alla ja peale. Ega eestlanegi ole sita pealt riisutud, mistõttu sitaga loopimist ei maksa häbeneda ka meil. Eestlastele igiomane arusaam, et sitt on leib (Dünger ist Getreide), lubab meil häbenematult vastaspartei inimesi sitale saata või öelda ausalt välja, et nende lubadused ei maksa sittagi (es ist nichts werth). Võistleva partei keskust on viisakas tituleerida sitamajaks, sitakaasikuks, sitalepikuks, sitalavaks, sitapeenraks.

Prantslaste le cul, venelaste zhopa ja sakslaste Arch pole pooltki nii suupärased ja sisutihedad kui eestlaste perse. Seda arvab ka Ferdinand Johann Wiedemann, sest see märksõna on tema sõnaraamatus enim lahti seletatud. Vastupidiselt keeleteadlasele, ei oska meie ajakirjanikud perset veel valimiste eel poliitilisel võitlustandril eesmärgistatult rakkeisse panna. Kohates tänaval kunagist klassivenda, kes nüüd vastasparteis, tuleks talle tere asemel valjult ja soravalt öelda:” Käi persse!” Väitele, et Edgar Savisaar on tark, pole keegi vastu vaielnud, mistõttu peaks iga endast vähegi lugupidav ajakirjanik Savisaare arutelu kohta ütlema: “Pista oma tarkus persse!” (man braucht deinen rath nicht).

Perse annab rohkelt noomeneid: karuperse, seaperse, lagund perse, paks perse, sitaperse, laibaperse, loriperse, mädand perse, punnperse, haneperse, kanaperse, külmaperse, hädaperse… Võib kasutada ka verbaalseid ühendeid: perset äestama, kündma, rookima, sugema, harima, sööma, kaapima. Perse annab ka rohkeid adverbiaalseid mõisteid: persekil, persekile, perseli; kõik on persses, persse!, ah, persse! jt.

See, et Siiri Oviir praegu sotsiaalministriks pürgib, tuleb nutikal ajakirjanikul lahti rääkida nii: “Vana ämm tahetakse minija persse lükata.” Kui ta juba minister on, kirjutage: “Alati nooruslik proua Oviir austas taas oma kohalolekuga meie päevinäinud sotsiaalministeeriumi.”