Kuidas turvan mina? Minul on neljakordne rauduks. Iga uks on erinevalt firmalt ja viie erineva firma lukuga. Selleks, et pääseda minu korterisse, kulub mul endal nelja raudukse kahekümne luku avamiseks ei rohkem ega vähem kui 17 minutit ja 50 sekundit. Olgu vargapoiss nii osav kui tahes, kulub tal minu ukse lahtimuukimiseks vähemalt 30 minutit, sest tal pole ju minu võtmeid. Ja kui ongi, ei tea ta, milline võti millise luku avab.

Nelja raudukse järel on mul neli plekkust nelja erineva firma lukuga. Et avada need kuusteist lukku, kulub mul 12 minutit ja 64 sekundit, vargapoisil poole rohkem, sest selliste lukkude rägastikus läheb ka tal silme eest kirjuks, aga mitte minul, sest mul on iga võtme otstarve nagu korrutustabel peas.

Läbinud neli raudust ja neli plekkust, on mul veel kolm jämedat puu-ust, mis omakorda varustatud nelja erineva lukuga. Nende kaheteistkümne luku avamiseks kulub mul 18 minutit ja 73 sekundit, vargapoisil oma kaks-kolm korda rohkem.

Läbinud need uksed, ootab varast ehtne verekoer, kes kohe vargal kaela läbi närib, sest ma toidan oma hunti toore lihaga. Pealegi annan ma talle naturaalset toitu iga kolme päeva tagant, ülejäänud kordadel saab ta kosutavaid tablette. See on selleks, et tal värske liha paremini maitseks.

Te ütlete mulle, et varas laseb koerale gaasi näkku. Lasku. Harjutan koera kutsikast peale gaasiga, nii et ükski gaas talle enam ei mõju.

Te ütlete, et varas lööb mu koerale mingi raske esemega pähe. Las lööb. Ma harjutan oma koera juba sündimisest saati igasuguste löökidega. Alguses tegin seda supilusikaga, siis kulbiga, siis pudrunuiaga, praegu aga suure raudhaamriga. Minu koera pea on nii kõva, et teda ei löö maha ka sangpommiga.

Muidugi saab minu koera revolvrist maha lasta, aga tavaline revolver teeb kõva pauku, helituid revolvreid tavaline korterivaras ei jõua osta…

Ütleme, et ta tapabki minu koera mingi pikema pussiga ära, kuid mis sellest! Minu koera tapmiseks kulub tal vähemalt 15 minutit.

Nüüd te ütlete mulle, et mul on korteris igas toas ja igas nurgas elektronsilm ja kõiksugu signalisatsioone. On küll, kuid mitte igas toas ja mitte igas nurgas. Milleks asjata raha raisata, sest kui signalisatsioon on ühenduses elektrivõrguga, pole suur kunst elekter välja lülitada. On aga signalisatsioon korterisse läbi telefoni paigaldatud, saab traadid läbi lõigata. Ah, et kus mul see elektronsilm siis on? Vastus on lihtne – mul on akuga laetav elektronsilm tualettruumis. Nüüd te küsite mult üllatunult: kus, mis, kuidas?

Tualettruumis, jah! Noh kujutage ette vargapoissi, kel kulub minu nelja raudukse kahekümne luku avamiseks nii ja nii palju aega; siis kulub tal minu nelja plekkukse kuueteistkümne luku avamiseks ka üsna palju aega; siis kulub tal minu kolme puu-ukse kaheteistkümne luku avamiseks veel üpriski palju aega; siis kulub tal minu penile gaasi näkku laskmiseks nii ja nii palju aega, ja kuna gaas ei toimi, hakkab ta minu koerale raske esemega pähe taguma, mis võtab ju jällegi hulk aega. Lõpuks on ta sunnitud minu koera mingi terariistaga mõrvama, mis pole ju samuti lihtne.

Nüüd on kõik uksed avatud, koer gaasitatud, vasardatud, tapetud. Selleks kõigeks kulub vähemalt kolm-neli tundi – sama palju kui minul “Titanicu” vaatamiseks. Selle aja peale on igal inimesel vajadus kas pissil või kakal ära käia, mistõttu vargapoisi esimene reaktsioon on – tormata tualettruumi. Aga WC potist vaatab vastu elektronsilm, mis püüab kinni nii joa kui rippuvad genitaalid. Nüüd hakkab undama kogu maja, heliseb minu mobiil ja süttib punane tuluke turvafirma tablool…

Lõpp hea, kõik hea. Öelge veel, et elu Eesti Vabariigis pole turvaline.