Haapsalu linnapea kõnest ilmnes, et Pärnul oma muda pole, Haapsalus aga on palju muda, mistõttu mudamagnaat mudapealinna ka suurima mudatarnija, s.o Pärnu linnapea kutsuski. Ilmnes, et Haapsalu muda on Eestis enim uuritud muda. Mudatonni eest küsivad mudakaevandajad üle 1000 krooni. Ühe raviprotseduuri jaoks kulub oma 20 kilo muda. Veel üks tähtis tähelepanek: nõukogude ajaga võrreldes kaevandatakse Haapsalus muda kümme või rohkemgi korda vähem. Pärnu linnapea kinnitas vastukõnes, et Pärnus tõepoolest oma muda pole, aga kõike muud on nagu muda.

Mõeldi ka lastele. Ma tsiteerin Postimeest: “Lapsi oodati samal viisil piiskopilossi hoovi, kus sai võistelda mudajoonistamises ja mudaga märkiviskamises. Kahe tuletõrjeautoga oli kohal ka Läänemaa päästeteenistus. Lastele tutvustati ohuolukordades käitumist ning lõpuks pesti nad tuletõrjevooliku abil mudast puhtaks.”

Mudapäeva keskseks sündmuseks kujunes linnapeade kohtumine kuursaalis. Linnapeade ülesandeks oli välja selgitada, kumb linn on etem. Linnapeadel aitasid väidelda kunstnik Tiina Tammetalu, kirjanik Mihkel Mutt, ajakirjanik Andres Raid, lavastaja Piret Viisimaa ning meelelahutusüritusi korraldav Sirje Ginter. Mudamanöövrid lõpetati õhtul mudabasseinis, kuhu linnapead valgetes ülikondades muda sisse hüppasid ja mudaste kätega sõpruslepingule alla kirjutasid. Joodi ‰ampanjat.

Eesti Päevaleht palus mul läinud laupäeval, s.o 25. juulil ära käia Rohulas, kus kohtusid Rohula linnapea Julius Kukeleegu ja Potiste linnapea Vassili Kõversilm. Rohulas puudub kanalisatsioon ja pole vesiklosette. Siin on nagu lastelaulus: kakamaja pole vaja, kakame kõik ümber maja. Potiste on aga kõigi mugavustega euroopalik linn. Nad ostavad Rohulast fekaale, segavad neid suurtes basseinides freesturbaga ja toodavad kompostmulda, mis pakitakse plastmasskottidesse. Nii kuis nädala eest Haapsalus mudamanöövreid peeti, peeti läinud laupäeval Rohulas fekaalimanöövreid.

Rohula linnapea kõnest ilmnes, et Potistes oma fekaale pole. Rohulas aga on palju fekaale, mistõttu fekaalimagnaat fekaalipealinna ka suurima fekaalide tarnija, s.o Potiste linnapea Vassili Kõversilma kutsuski. Ilmnes, et Rohula fekaalid on Eestis enim uuritud fekaalid. Fekaalitonni eest küsivad fekaalide kogujad üle 1000 krooni. Ühe tonni komposti valmistamiseks kulub oma 200 kilo fekaale. Veel üks tähtis tähelepanek: nõukogude ajaga võrreldes korjatakse praegu Rohulas fekaale kümme või rohkemgi korda vähem. Potiste linnapea kinnitas vastukõnes, et Potistes tõepoolest oma fekaale pole, aga kõike muud on.

Mõeldi ka lastele. Lapsi oodati samal ajal Rohula lossi hoovi, kus sai võistelda fekaalidega joonistamises ja märkiviskamises. Kahe tuletõrjeautoga oli kohal ka Lohvamaa päästeteenistus. Lastele tutvustati ohuolukordades käitumist ning lõpuks pesti nad tuletõrjevooliku abil fekaalidest puhtaks ja lõhnastati Chaneli parfüümidega.

Fekaalipäeva keskseks sündmuseks kujunes linnapeade kohtumine kuursaalis. Linnapeade ülesandeks oli välja selgitada, kumb linn on etem: kas see, mis fekaale toodab, või see, mis tarnib. Ka siin, nagu eelmisel laupäeval Haapsaluski, aitasid linnapeadel väidelda kunstnik Tiina Tammetalu, kirjanik Mihkel Mutt, ajakirjanik Andres Raid, lavastaja Piret Viisimaa ning meelelahutusüritusi korraldav Sirje Ginter. Fekaalimanöövrid lõpetati õhtul fekaalibasseinis, kuhu linnapead valgetes ülikondades fekaalisupi sisse hüppasid ja fekaaliste kätega sõpruslepingule alla kirjutasid. Kõlasid paugud. Joodi ‰ampanjat. Lasti rakette.