Ükskõik kuhu vaatame, igal pool on puudus tööjõust
Milline näeb maailm välja aastal 2003 ja mis seal toimuvast meid kõige rohkem puudutab?
Esimene küsimus on, kas aasta alguses läheb sõjaks või mitte. See on ilmselt kõige teravam sündmus, mida oodatakse, et tuleb või ei tule. Teine asi, mis Eestit tervikuna puudutab ja mille peale peaks mõtlema, on tõsiasi, et 2002. aasta oli majanduslikult ikka väga edukas aasta. 2001 prognoositi, et lõppeval aastal tuleb väga tõsine probleem. Mujal on see ka tulnud, näiteks Saksamaal, ka Ameerika Ühendriikides. Ei saa öelda, et majanduse olukord seal oleks hea. Nüüd on küsimus, et äkki on see meie arvates hea tulnud lihtsalt meie reageerimisajast.
Oleme väike riik, kellel on teistmoodi ekspordi ja majandussidemete struktuur. Teatud hetkel võime üldisest majanduskeskkonna halvenemisest võita, aga äkki peaksime olema valmis selleks, et 2003. aasta tuleb majanduses keerukam.
Järjekordselt on majanduses mõistlik olla ettevaatlik, sest äkki on see just 2003. aasta, kuhu kanduvad kõik need ebameeldivad mõjud. Ka Soome ja Rootsi ei saa majanduskasvuga hiilata. Nii et: see on asi, mis mõtlema paneb.
Uues riigieelarves võimalused tagasilöökideks just ei peegeldu?
Riigieelarve tervikuna on siiski küllalt konservatiivne, põhimõtteliselt ei kasva ta kiiremini majanduse nominaalkasvust. Kulutusi ei kasvatata. 2002. aastal on olnud väga palju väga positiivseid sündmusi, mille hulgas eelarve tegemine, mis tähendab ju kuude kaupa ägedaid vaidlusi, on ikka väga hea saavutus. Pidades silmas, et on valimiseelne aasta, üks erakond on tulnud opositsioonist ja teine olnud kolm aastat koalitsioonis ning nendest pingetest omajagu väsinud. Mina kartsin väga, et eelarve tähtsamates põhimõtetes ei suudagi kokku leppida. Aga see tehti siiski konstruktiivselt ära ja finantsiliselt on kõik korras. Aga mis on halb, on puudujääk. Ja halb on ta kui märk. Kui rääkida puhtalt rahanduslikult, siis võrreldes teiste riikidega, Maastrichti kriteeriumidega ja rahvusvaheliste organisatsioonide arvamusega, ei ole midagi katki. Puudujääk on väike, aga halb on, et me ei võtnud ennast nii palju kokku, et sedagi ei oleks.
See tähendab, et järgmistel võib olla rohkem kiusatusi?
Kiusatused tulevad ja see on paha lugu. Aga mul ei ole kusagile mujale vaadata kui peeglisse, sest ma alahindasin märgi tähendust meie sisemise majandusliku mõtlemise jaoks. On üks majanduskultuuri osa, et oleme Eestis kogu aeg olnud veendumusel, et kulutused peavad olema võimaluste piirides, säästlikkus ja kokkuhoid ning riske vältiv majandamine on olnud Eestis hinnas. Ma kahetsen seda, et me ei võtnud ennast valitsusega nii palju kokku, et tegelikult äärmiselt tühist puudujääki ei suutnud ära katta. Aga lõpus ei olnud see enam võimalik.
Oletame, et läheb käiku ameeriklaste plaan A ja algab sõjaline operatsioon. Võib arvata, et see lõpetatakse plaanipäraselt. Aga kas maailm sellest kokkuvõttes võidab, meie sealhulgas?
Väga keeruline küsimus. Keegi ei taha sõda, ei kusagil. Tahaks väga loota, et vajalikud muudatused toimuvad ilma sõjata. Mulle on ka mõistetav maailma soov näha demokraatlikku valitsust Iraagis, mis oma potentsiaalilt on maailma või vähemasti piirkonna rikkamaid riike. Väga triviaalne sõna, et demokraatlikku valitsust, eriti, et kõikides erinevates kultuurides ei pea demokraatiad olema adekvaatsed. Aga on päris selge, et see reiim äratab igasugustes kultuurides päris suurt vastuseisu ja kui see muutuks muul teel kui suure sõjalise invasiooni tulemusel, oleks muidugi piirkonnale väga hea.
Ameeriklased ütlevad, et hea on turumajandusega demokraatia, eurooplased lisavad sellele - rahvusriik. Neid on viimastel aastakümnetel tulnud kogu aeg juurde, mis on ju kena. Kas see nüüd ongi siis lõplik maailmakord? Ka kahe-kolme põlvkonna pärast.
Kõik muutub pidevalt. Kui tahta kuskile sisse viia jõuga Euroopa demokraatiat ja öelda, et see on nüüd lõpetatud, lõplik kord, siis see oleks äärmiselt lühinägelik. Euroopa demokraatias endaski on hulgaliselt puudujääke. Nii et jäikade skeemide aktsepteerimine või pidamine ainuvõimalikuks riigi- või majanduselu korraldamisel viib seisakuni.
Poliitikaelu kirjeldamisel töötab jätkuvalt nn parem-vasak skeem. Ise kasutate samuti vasakpoolsust mõistena sageli üsna niisuguses, võib-olla mõnda isegi solvavas kontekstis või otse sõimusõnana. Kas see skaala kirjeldab üldse tänapäeva olukorda Euroopas ja Eestis või oleks aeg hakata muudmoodi asjadele vaatama?
Aga kuidas muudmoodi? Küsin alati selle peale, et mis see ettepanek või skeem siis on? Ta ikka kirjeldab küllalt hästi praegugi. Kui on ikka teatud vaadete ja hoiakute kogum, rahanduspoliitiliselt on need isegi küllalt lihtsad, millest ühed on omased vasakpoolsetele ja teised parempoolsetele mõtlejatele, siis vahe ju on. Kui palju muudes valdkondades, raskem öelda, aga midagi on ja peabki olema. Mingid valikud, kõik ei saa olla üks ja amorfne ideoloogia. See meenutab kangesti seda, mida ka Eestis propageeritakse, et oleme nüüd kõik sõbrad ja ärme vaidleme, teeme kõik tööd. Paratamatult mingid hoiakud on. Kasvõi rahanduspoliitikas on väga selge, näiteks madalad maksud, mida ühed peavad oluliseks, teised mitte.
Aga mis teeb dimensioonid keerukaks, on pragmaatiline valitsemine. Kui näiteks Saksamaal tulid
sotsiaaldemokraadid pärast kristlikke demokraate võimule, siis tollane kantsler Schröder läks oma rahandusministriga, kes ajas traditsioonilist vasakpoolset poliitikat, tülli ja tuli uus rahandusminister, kelle hoiakud ka minu omadest palju ei erine. Sama Suurbritannias. Labour Tony Blairiga eesotsas ajab väga konservatiivset ja ettevõtja-sõbralikku majanduspoliitikat, briti liberaalid on neis asjades märksa vasakpoolsemad.
Valikud on olemas, aga tegeliku valitsemise probleemid viivad juhtmed kokku ja segamini. On mingi aja jooksul läbi proovitud võtted, mida valitsused on sunnitud ajama. Kasvõi seesama ettevõtjasõbralikkus. Kas me usume, et majanduse edasiviiv mootor on eraomandil põhinev turumajandus või mitte? Kui usume, ja tundub, et ükski Euroopa sotsiaaldemokraatlik erakond seda ei vaidlusta, siis paratamatult on tarvis mõtelda, kuidas seda ettevõtluskeskkonda soodustada. Ja ongi nii, et ühest küljest on ideoloogilised loosungid, mis on traditsioonilisemad ja vastanduvad ettevõtjatele. Aga võimule tulles tuleb hakata ajama pragmaatilist, ettevõtjat soosivat poliitikat. Nii et, praktikas on ideoloogilised küsimused vähemtähtsad kui valimiseelses võitluses.
Ka soomlased on aastaid väga kirju valitsusega hästi hakkama saanud, kusjuures omaaegne põhiline lahknemine oligi Euroopa Liidu poolt või vastu olemise pealt. Kas meil võiks oodata järgmisel aastal midagi samalaadset?
Ma arvan, et euroliidu puhul on pilt suhteliselt selge, sest ükski juhtiv Eesti erakond, kaasa arvatud Rahvaliit, ei ole öelnud, et nad oleksid euroliitu astumise vastu. Ka nüüd on Rahvaliidu esimees öelnud, et nad on küll mõistagi kriitilised valitsuse ja läbirääkimiste käigu suhtes ja arvavad, et Eestile tehakse ülekohut, aga et minemata jätta sinna mingil juhul ei saa. Eestis tundub, et sellest jaa’st või ei’st ei kujune valimisküsimust.
Ajakirjandus seda küsimust pärast kutse saamist ka erakondadelt küsis ja ainus, kes ei vastanud, oli Edgar Savisaar, kes teatas, et ütleb oma seisukoha järgmise aasta juunis. Jättis endale valikuvõimaluse lahti, nii-öelda.
Noo-jah, ega mul ei ole sinna midagi lisada. Eks käib väike võistlus ka võimalike euroskeptikute häälte pärast ja enne valitsuskoalitsiooni tulekut pretendeeris Keskerakond märkimisväärselt euroskeptikute häältele. Olles nüüd olnud valitsuses, mis on suhteliselt palju oma ajast pühendanud euroläbirääkimiste edukale lõpuleviimisele, siis mõnevõrra otsi lahti jätta - see on mulle arusaadav seisukoht.
##On tõenäoliselt erakondadele paratamatus, et need, kes moodustavad valitsuse, on ühinemise poolt, ja neil, kes jäävad opositsiooni, juhul, kui need on erakonnad, kes ei ole väga selgelt oma seisukohta välja öelnud, on vähemasti mingi võimalus propageerida natuke skepsist. Aga valitsuserakondade jaoks on see lootusetu ja võimatu.
Kuna kõik erakonnad planeerivad minna valitsusse, on kõik ka väga ettevaatlikud euroskeptitsismi suhtes.
Valitsus aga saab kindlasti olema liitumise poolt. Sest kõik varasemad valitsused on seda samuti olnud.
Millised paratamatused või sundkäigud järgmisel valitsusel veel ette tulevad? Kohaliku elu kontekstis?
On kolm suurt asja. Euroopa Liit esiteks. Ka julgeolekupoliitikas on raamid suhteliselt kindlalt määratud. Ei ole võimalik tulla võimule valitsusel, kes ütleb, et me nüüd mõtlesime kõik ümber ja enam kahte protsenti ei kuluta. Tegelikult sellist valikut ei ole ja me oleme selgesti valinud oma julgeolekupoliitiliste tugistruktuuride ülesehituse - kaitsevägi ja kõik muud - sealt ei ole võimalik ümber mõelda, et näiteks aprillist hakkame ostma suuri koguseid tanke ja tegema tankiarmeesid ja hästi suurt maaväge. Ja ega ka suuri majanduspoliitilisi muutusi teha ei ole võimalik. Eelarve tasakaalu idee, teatud väikese kõikumise piires, seda ei ole võimalik muuta. Raamid ees on tõsised. Teatud usaldusväärsuse poliitikat peab pidama. Kui näiteks keegi, ja see ei ole kindlasti Reformierakond, tahab oluliselt tõsta eelarve kulutusi, siis peab ta ka ausalt ütlema, et see tähendab maksude tõstmist. Aga tasakaal peab olema eesmärgiks. Need raamid on suhteliselt selged nagu ka terve rida eelarve ülesehituse põhimõtteid on need kus tagasikäiku ei ole. See tähendab, et ta on ikkagi kaasaegselt analüüsitav ja läbinähtav. Õigusriigis ja -süsteemis on samuti kohti, kus muudatusi enam võimalik teha ei ole.
Siirdeühiskond on lõpetatud meie suurte eesmärkide saavutamise hetkel. Meil on siiski terve rida suuri reforme, mis on justkui veel tegemata. Kas järgmise valitsuse jaoks, kellest see ka ei koosneks, on haldusreformi läbiviimine on paratamatus või annab siin veel neli aastat vingerdada?
Tõsine küsimus. Tegelikult ma ei tea, ütlen ausalt. Mitte, et oleksin juba ette ennast ära liigitanud ühele või teisele poole. Küsimus on selles, väikeste omavalitsuste kaotamine tekitab piirkondades olukorra, kus need kaovad. Sul ei ole isegi seda oma inimest, kes on valitud mingi asja ajamiseks. On kaugelt tuleb või kaugel olev emissar. See on filosoofiline küsimus. Kui me selle kui paratamatusega lepime, siis on küsimus, nagu ta ka eelmise valitsuse ajal oli, selles kas liitmine peaks toimuma jõuvõttega või mingite kaudsete mõjurite abil. Neid mõjureid ei ole keegi suutnud välja töötada.
See on probleem, ka kui ka vaadata rahanduslikult, siis ei ole normaalne, et mingisuguse toetusfondi kaudu üldse raha jaotatakse. Ärgu saadagu nüüd valesti aru, et me võtame toetusfondi ära, aga see peaks tõesti olema automaatne. Tulubaas peaks olema omavalitsusel selline, et mingisugust eraldi toetusfondi poleks vaja.
Tulubaasi tegemisel aga põrkume sellele, et meil on ühel pool Tallinn ja teisel pool Piirissaar. Mitte ühegi valemi järgi ei pane neid ühte tulubaasi kokku. Arvan, et see on päris loominguline asi ja kui keegi tuleb välja ratsionaalse programmiga, siis sellega kindlasti tuleb edasi minna. See olukord praegu ei ole normaalne.
Olen olnud kõikide nende vaidluste ja vastasseisude juures. Mul liiga palju retsepte ei ole. Kui hakata mõtlema, siis andsime õpetajate palgad üle ja sellest sai üks omavalitsuse kuluartikkel. See põrkus nii tugevale õpetajate vastuseisule, et näiliselt andsime kõik üle, riik oli nõus, omavalitsused olid nõus, aga õpetajad olid vastu ja palk on siiamaani riiklikult reguleeritav, mis tekitab täieliku dissonantsi erinevates omavalitsustes. See on õpetlik näide, kuivõrd paljudele takistustele need muutused põrkuvad.
Pärast liitumiskutse saamist trükiti ajalehtedes mitmete Brüsseli ametnike kommentaare, et saime nad (liitujad) väga odava hinnaga kätte, see oli väga hea ost. Headust põhjendades on nad ka maininud, et vaadake, see rahaline toetus, mis me neile anname, seda arvutades tuleb veel ka suur hulk maha võtta, sest nad ei mõista seda ära kasutada. Toetusraha ei olda võimelised vastu võtma. Siit ka seos meie liigväikestesse omavalitsustesse. Kas neil seal on õigus?
Kahtlusi on. Arvamusi koguhinna kohta on väga erinevaid. On ka arvamusi, et kõik läheb väga kalliks. Mina olen pigem nõus sellega, et raha ei ole peamine. Ja meie võit on tegelikult suur.
Kuid ma vaatan hoopis teist valdkonda. Kõik teavad, et suurem tööhõive tuleb saavutada ja minu raudne veendumus on, et siin on võti investeeringutes. Kui investeeringud tulev, olgu omad või võõrad, tulevad ka töökohad. Situatsioon Euroopas on selline, et majanduskasvu põhipotentsiaal on uutes liikmesriikides, mis tähendab seda, et õigusruum on sama. Investeeringute turvalisus on võrdselt tagatud seadustega.
Liikmesmaadest on paljudel suurtel ettevõtetel huvi hakata paigutama oma suuri tootmisüksusi uutesse liikmesmaadesse, mis toob neile kasumit ja meile töökohti ehk mõlemale poolele kasu. Nii et, see raha jagamine on vale hoiak ainsa teemana liitumise osas. See ei ole peamine.
Teine teema on raha ära kasutamine. Probleem on siin, et keegi ei oska selle sisu õieti kirjeldada. Töö käib. Kas tööga saadakse õigeks hetkeks valmis? Siiamaani oleme hakkama saanud. Teadminegi, et probleem on olemas, innustab. Omavalitsusele on eelarvest sihtasutuste kaudu ette nähtud niisugust raha, millega koolitatakse ja õpetatakse neidsamu projekte tegema. Järgmine, kaasfinantseerimine, selleks on eelarves võimalused ette nähtud. Küsimus tekib väikeste omavalitsuste projektide kaasfinantseerimisel. Siiamaani on lahendus leitud nii, et ühe käega on antud Euroopa raha, teise käega toetatud muude fondide kaudu. Aga - teema on õhus, selge see.
Kas ei teki kohe probleem, et selle raha kasutamiseks, millega lähiaastatel arvestame, on meil ainult vanad, kulunud, mineviku-ideed? Paneme samadesse kohtadesse edasi, kuhu on kogu aeg pandud. Ma ei ole midagi kuulnud ühestki uuest ja suurest ja säravast ideest, mis oleks järgmise paarikümne aasta Eesti suur plaan. Kas neid siiski on?
No mõni Saaremaa sild võiks tulla, oleks ilus.
Kardan, et selle kallal ei saa kogu rahvas 20 aastat rassida.
Tegelikult rahaliselt kõige suurem valdkond ka edaspidi on keskkonnakaitse ja selle kohta ei saa öelda, et see oleks vana ja hall idee. Veevärgid, jäätmekäitlus, mis kõik maksab roppu raha, kui need kõik kokku arvata, kui palju need on Euroopa rahaga edasi arenenud
Siin on põhiküsimus tehnoloogia valikutes. Raha võib kulutada ka sakste vanade peale.
Jään vastuse võlgu, ega praegu ei tule ühtki hetkel suurt asja pähe. Võib öelda, et häid ideid võib alati olla kultuuri vallas, aga seda rõhutatult finantseeritakse ainult oma eelarvest.
Rahandusminister Kallas kirjutas 19.10.2001, et esimene Eesti võib Eestist lahkuda, kui lõhe jääb. Kas mured ja lõhe on vähenenud või on seis selle seisukohavõtu ajaga võrreldes vaatamata kõigele sama? Kas surve Esimese Eesti lahkumiseks on endine?
Kes seda täpselt hinnata oskab. Teravust on sellel aastal justkui vähemaks jäänud.
Hoiakute erinevus aga eksisteerib. See, et Eesti oleks väga hea elamise ja töötamise koht kõikidele inimestele, ka nendele, kes saavad suurepäraselt tööd ja hakkama ka mujal maailmas, see eesmärk peaks Eestile olema väga tähtis. Ma ei alahinda seda probleemi.
Kas siis lahenduseks on “Teadmistepõhine Eesti”? Seal on ju samasugune eesmärgipüstitus nagu NATO puhul, et kasvatame üht kuluartiklit eelisjärjekorras mitu aastat järjest.
See ei ole kindlasti lahendus. Tegelikult on lahendus meie haridussüsteemi kvaliteedis. Kui meie haridussüsteem on nii hea, et ta ei tooda mitte ainult üksikuid Kalle Randalusid ja Mart Saarmaid, vaid toodab ka väga kõrgekvaliteedilist töötajaskonda üldse. Et kõik teavad, et see ülikool A annab haridust, millega saab tööd Ameerika Ühendriikides. See ei tähenda, et inimene siit läheks USA-sse tööle, vaid seda, et kõik tööandjad ja investorid teavad, et siin on võimalik arendada niisugust tootmist, kuhu on vaja kvalifitseeritud spetsialiste.
Minu arvates on meie lähiaja suurim probleem just see kvalifitseeritud tööjõud, ükskõik kuhu vaatame, igal pool on puudus tööjõust. See kõik on võimalik ja ka toimib, et suured rahvusvahelised ettevõtted paigutavad oma nišiväljatöötlusi siia Eestisse ja just selle pärast, et siin on väga hea keskkond tööks ja elamiseks.
2002. aastal on valitsus hariduse vallas küll pigem mõningast nõutust ja segadust tekitanud?
See nõutus on pigem ikka pikemaajaline ja teatud otsused, mis valitsus on teinud, võivad küll põhjustada kriitilist suhtumist, “Õpi-Eesti” ja muudes asjades, aga me ei saa ka öelda seda, et neis dokumentides see kontseptsioon, millega haridussüsteemi edasi arendada, oleks sisaldanud lahendusi. Ma ei saa öelda, et kui me poleks Õpi-Eestit ümbertöötamiseks võtnud, oleksid probleemid lahendatud. Meil siiamaani tahetakse hariduses lahendada kõigi jaoks kõiki probleeme korraga. Tahetakse, et meil oleks hästi palju ülikoole, aga nende jaoks raha ei jätku. Aga keegi ei ütle, et teeme mingi jõulise käigu, sertifitseerime, kvalifitseerime eraldi nii, et meil oleks vähe õppeasutusi. Siis on meil iga aasta õppekohtade maksumust tõstetud, kõik tahavad, et igasuguseid asju makstaks selle järgi, valikuid ei tehta, igale poole jaotatakse näpuotsaga. Kõik valitsused üritavad, aga ei suuda. Vaidlus eraõppeasutuste ja avalik-õiguslike vahel - mille taga on see, et igal pool on hariduses palju jõulist ja võimekat keskpärasust. Kõik võitlevad eelkõige selle eest, et säilitada olemasolev olukord. Ja nii me ei suudagi sisse tuua võitlust.
Käisin kunagi Igor Gräzinil külas Notre-Dame’i ülikoolis. Jalutasime seal ringi, kõik oli väga ilus, kogu kampus ja seal vahel üliõpilased. Ma ütlesin, et pagan, küll oleks vahva, kui meil Tartus oleks ka sellised tingimused nagu siin. Gräzin ütles mulle selle peale, et vaata, mis nägu nad on, nad ei näe üldse ümberringi. Nii meeletu konkurents ja töö, mis seal tehakse, aga ka meeletu tase, mis lõpuks saadakse, et midagi taolist tahaks näha ka Eesti haridussüsteemis. Tegin ka regulaarselt õppejõu tööd mõni aasta tagasi ja lugesin Tartus ja EBS-is.
EBS-is olid inimesed terased, aga väsinud. Pärast tööd ka. Tartu Ülikoolis aga lugesin - seal oli ka palju säravaid inimesi, aga palju ka neid, kelle jaoks ülikoolis käimine oli silmnähtavalt elamise vorm.
Mis hinde võiks panna lõppeval aastal erakonnademokraatia arengule? Kära oli palju, püüti teha otsuseid üht- ja teistpidi. Erakonnad on olnud õige sõjakad. Pluss on kogu aeg olnud õhus sundparteistamise teema. Erakonnad on ajanud taga väga suuri liikmesnumbreid, mis on põhjustanud omaette võidujooksu (ise kahtlustan, et see kvaliteedile just kõige paremini ei mõju). Mis saab edasi? Palju üldse neid alles jääb?
Kõige olulisem on, et väga suured muutused erakonnamaastikul toimusid. Tegelikult toimusid need ka enne eelmisi valimisi, kui kadus Arengupartei, ka Koonderakond. Nii et äkki see ei olegi paradigmana nii erinev, aga ühel hetkel võiks erakondade arv stabiliseeruda. Eesti oludes kolm kuni viis erakonda kataksid kõik võimalikud alternatiivid. Lõppude lõpuks need valikud mida inimestele pakutakse - ühe valdkonna kohta ei ole nii palju ideid, et jätkuks 40 parteile. Minu arvates peaks ühel hetkel selginemine toimuma ja loodan väga, et pärast valimisi (sest enne ei toimu midagi) mõeldakse igasuguste uute variantide peale ka, et kuidas ühendada jõude. Ma ei ütle, et Reformierakond kavatseks kellegagi ühineda, seda kindlasti mitte, aga kujutan ette, et palju häid inimesi
Nii et, teised võiksid?
Teised võiksid - sõnastaks selle natuke leebemalt, sest paljud kindlasti kole väga ärrituvad selle peale, aga maastiku korrastumine toimub edasi ja ilmselt paratamatult. Mis on uus asi, ma ei tea, kui hästi see õnnestub, aga pean tähtsaks seda, et meie tegelikult, ja teised seda ka jälgisid, rakendasime nimekirjade koostamisel erakonnasisese demokraatia põhimõtteid. See ei ole lihtne, sest erakonna struktuur ei lange kokku valijaskonna struktuuriga. Mingisugused tehnoloogilised keerukused on olemas, aga siiski, erakonna liikmetel on võimalik oma sõna öelda, mitte nii, et mingi seltskond ütleb, et siin on nimekiri ja siis kõik peavad otsima kedagi, kes seisaks koostajatele hästi lähedal, et pääseda ülespoole.
Natuke ka valitsuse lõppevast aastast. Aasta alguses oli selline raske olukord, et pool valitsust oli väga kogenud, kolm aastat ministri ametit pidanud, teine pool aga täitsa uued. Kui palju aega ja vaeva masina töökorda saamiseks läks?
Praeguseks on tekkinud päris hea töörutiin, nii et ei saa kurta. Muidugi võttis mitmel uuel tulijal see hea mitu kuud aega. Valitsuse vahetus on ikka üks tülikas nähtus, aga kevadeks läks asi käima. Selle valitsuse positiivne joon on, et me kõigepealt nägime päris palju vaeva koalitsioonileppega. Et täpselt kirjutada sisse, mida me teeme ja mida me mitte ei tee. Sellel on see hea külg, et oleme suutnud koalitsioonileppe enam-vähem täita, aga valusad küsimused lükati ka edasi. See valitsus seadis endale realistliku eesmärgi. Meil on siiski 14 kuud.
Et ei pinguta üle ja võisime näiteks maksustamisküsimused kõrvale jätta, kus seisukohad väga erinevad on.
Kui hakatakse valitsust kokku panema neljaks aastaks, siis on minu kindel veendumus, et koalitsioonilepete tegemise praktikas peab võtma selle aluseks. Et kõik oleks täpselt kirjas. Eelmisel valitsusel oli muidugi probleeme palju, aga koalitsioonileppes oli palju asju väga laialivalguvalt kirja pandud. Tahtsime hirmus kiiresti teha ja ei pööranud sellele liiga palju tähelepanu. Aga kui sa selle järgi kolm aastat töötad ja kogu aeg viitad koalitsioonileppele, on pinge kogu aeg õhus, sest ühed saavad üht- ja teised teistmoodi aru. Uue valitsuse tegemisel kujunevad põhimõttelised küsimused muidugi hoopis teravamaks.
Praeguse koalitsioonilepingu täitmise plaanis on terve rida punkte, mille täitmise tähtajaks on märgitud 31. detsember. Kui neist järelduvad mingid eelnõud, mis alles peavad parlamenti jõudma, kas siis pole see teadlik petmine? Parlament ei tee oma järelejäänud nädalate jooksul uuel aastal enam mingeid põhjalikke asju.
Siiski, suuremad ja valusamad asjad on ära tehtud. Isegi võimaluse loomine munitsipaalpolitsei tekkeks.
Millest siiski tuleb, et kui sisekliima on hea, on mitu ministrit tulnud meedia vahendusel ootamatult välja millegi sellisega, mida pole kokku lepitud. Rand vaidleb Oviiriga ja Oviir Õunapuuga ja Õunapuu Rannaga ja Kas see on sihilik, et avalikkusele probleemi nii kommunikeeritakse, on see teadlik PR-käitumine või millest see tuleb?
Mul on raske seda kommenteerida, nii palju, kui minust on sõltunud, olen püüdnud vältida ajakirjanduse kasutamist vastuolude klaarimisel. Seda on üritanud kõik valitsused, aga alati tuleb ette.
Kas on tulnud kedagi korrale ka kutsuda, et kuulge, sõbrad, ärge enam nii tehke?
Jah, soovitatud on, ja, jumal, ikka tungivalt, kui meelde tuletada. Ka eelmises valitsuses oli nii, et kaks ministrit torkasid oma eelarve probleemid ikka varakult lehte. Tavaliselt see erilist tähtsust ei omanud. Tuleb asja võtta rahulikult, eks valitsuse töö on pingeline ja kui ma ütlen, et olukord on normaalne, siis tähendab see, et tullakse toime väheste tülidega.
Koalitsiooninõukogust on olnud väga vähe kuulda?
Ma arvan, see on mõistlik.
Kas sedasorti struktuuri tähendus kaob tulevikus üldse ära?
Ma ei usu. See nõukogu tegelikult ju ei otsusta. Otsustavad fraktsioonid ja valitsus. Erakonnad. Seda ei tohi mingil juhul profileerida mingiks keskorganiks, mis valitsuskoalitsiooni tööd juhib. Aga ta on seisukohtade kooskõlastamise seisukohalt ikka ülioluline. Ka eelmises valitsuses oli ta toimiv, on ka nüüd, aga me oleme teadlikult võtnud hoiaku, et koalitsiooninõukogu sündmusi liiga palju ei kommenteeri. Kuna otsustamise baas läheb nagunii fraktsioonidele või valitsusele, ja sealt tulevad ka kommentaarid.
Saamatuse või küündimatuse pärast ei ole Te ühtki ministrit välja vahetanud ega ilmselt vahetagi enam. Kas sellist mõtet, et peaks, on pähe tulnud aasta jooksul?
See on provokatsiooniline küsimus. Ma ei saa kumbagi pidi õigesti vastata. Aga kui ikka väga tungiv soov oleks tekkinud, siis oleks see ka toimunud. Nii suurt soovi pole olnud. On kaalutud, mis on mõistlik. Ei ole sellist musta viha silme ette tulnud, et nüüd kutsuks kellegi välja ja ütleks, et: “Aitab!”
Isegi olete teinud huvitavaid avaldusi, mida peaministrilt või-olla ei ootakski.
Peaminister on keevaline inimene.
Kuidas siis on ametipositsiooni vastutuse tajumisega? Peaministri sõnal on teine tähendus ja kaal kui ükskõik millise muu ministri omal.
Ega ma pole midagi niisugust öelnud, mis oleks ametiga vastuolus. Aga ma ei saa kuidagi jätta aeg-ajalt ka iseenda nimel sõna võtmast. See on võibolla miinus. Spontaanselt või mitte, näiteks põhiseaduse muutmise lugu ei olnud planeeritud, kui, siis ehk niipalju, et kuna tegemist oli riigiametnike foorumiga, siis tundus hästi sobilik sellest rääkida. Asi hakkas liikuma sellest mõttest, et tuleks sisse seada presidendi otsevalimised. Ühel hetkel tekkis mõte, et kui me lihtsalt niisama teeme otsevalimised ja kuna rahvas hirmsasti tahab, et presidendil oleks palju võimu, siis praktiliselt kujuneb olukord, kus president saab volitusi juurde ja me olemuslikult läheme kriitilisse olukorda. Sel hetkel oli mul teadaolevalt tihedaid kokkupuuteid Ameerika Ühendriikidega ja mulle hakkas tunduma, et see polegi üldse halb süsteem. Võib öelda, et Ameerika presidendil on küll tohutu võim, aga see on ju tasakaalustatud. See tundub lihtsalt olevat täiesti teostatav ja efektiivne plaan.
Mida öelda neile inimestele, kes, vaatamata sellele, et meil oli rahalises ja majanduslikus mõttes hea aasta, tunnevad, et nad kõigest hoolimata on sel aastal saanud rahaliselt nöökida? Need, kellel sissetulekud või toetused ei tõusnud, kuid kulud suurenesid. Millele nad võivad loota uuel aastal?
Ma ei hakka uue valitsuse eest midagi lubama, eks ole näha, kui uus valitsus hakkab 2004. aasta eelarvet tegema.
Mis oli selle valitsuse tegu number üks, kui EL ja NATO ei loe? Midagi, mille tervenisti see valitsus tegi?
Saatus andis meile kätte kolm suurt asja, milles me olime osalised. Euroopa Liit ja NATO ning, hea või halb, aga ka Eurovisioon. Seal pani valitsus suure portsu raha ja toetust mängu. Need kolm asja jäävad seotuks. Lisada võib, et me lahendasime sellise keerulise asja, nagu Moskvale alluva õigeusu kiriku küsimuse. Selle skeemi järgi, mis oli eelmise valitsuse ajal valmis. Viisime seda järjepidevalt edasi. See on selles mõttes oluline, et ikka on veel olemas “vene kaart”. Kui seda probleemi ei oleks lahendatud, siis oleks Eesti valitsusel tulnud mingil hetkel väga suuri probleeme. Suur usuline kogukond väljaspool seadus - see oleks olnud arusaamatu kogu maailmale.
Isiklikult teeb kõige rohkem rõõmu ja jääb meelde lisaks EL-ile ja NATO-le kindlasti kohtumine Bushiga.
