UKU LEMBER: Kommunismi vajalikud siirded
Samas piirdus ta kirjeldamisega, pakkumata välja seletust mõistmaks ja mõjutamaks lääne arusaama kommunismist.
Küsimus ei ole “kasulikes idiootides” (Stalini väljend), kes külastasid Venemaad 1937. aastal ja midagi “ei näinud”, samuti mitte ka juutide pingutustes holokaustimälestuse hoidmisel või sakslaste enesekriitikas. Soovin visandada lihtsustatud intellektuaalse fooni, näitamaks, et kommunismi hukkamõistmise raskus seisneb selle ideoloogia inimlikus atraktiivsuses, mõiste üldkasutatavuses ning ka Nõukogude korra muutumises pärast 1956. aastat.
Kolmandale Reichile on kerge hinnanguid anda. Natsism rajanes rassistlikel ja ekspansionistlikel ideedel, mille järgi mõni inimgrupp oli määratud hävitamisele ning Euroopa kuulus füüreri juhtimisel vallutamisele. Natsionaalsotsialistid toitsid oma utopistlikke ideid Euroopa südames asuval kultuurmaal ning tegutsesid efektiivselt, surmavalt ja lühikese perioodi vältel.
Kommunistlik Nõukogude kord aga viljus idealistlikust utoopiast, visandades inimeste võrdsust ja rõhutute tööorjusest vabastamist. Ei saa hukka mõista Karl Marxi kirjutisi, mida N Liidu ideoloogid oma eesmärkide saavutamisel kurjasti ära kasutasid. Marx oli üks oma aja suurimaid filosoofe ja paljuski tema ideedel rajaneb tänapäevane ühiskonnateadus, postkoloniaalne ja vasakpoolne kriitiline mõtlemine (nt Bourdieu, Foucault, Said), aga ka Põhjamaade heaoluühiskonna korraldus.
Mind on paljude teiste seas ärritanud Vahemeremaade boheemlaskommunistid, kes sodivad majaseintele viisnurkasid ning küsivad siiralt: “Miks teile seal siis ei meeldinud?” Neid idealiste oleks võimalik maha kanda kui absoluutseid ignorante – nad ei tea ju tegelikult mitte midagi ega ole ka ise kogenud... Samas, andkem endale aru, et midagi nad ikka teavad – nad tunnetavad, et brändide ja pankade maailmas pole paljud asjad õiglaselt korraldatud. Lisaks moodustas kommunistlik partei nii Hispaania kui ka Portugali pikkade diktatuuriaastate jooksul ühe olulisema jõu vabadusele pürgivas vastupanuliikumises.
Vasakpoolset kriitikat on vabale ühiskonnale vaja. On vaja rääkida suurkorporatsioonide mõjuvõimust, tarbimisühiskonna ahistavusest, reaalsetest klassivahedest, inimese kahanevast vabadusest näiliselt liberaalse korra ajal (nt terrorivastase võitluse sildi all). On vaja rääkida rikkuse-vaesuse ning põhja ja lõuna kiiresti kasvavast erinevusest. Terminid ja ideed sellest kõnelemiseks tulenevad paljuski samast intellektuaalsest allikast, millest ka Nõukogude rezˇiim. Arusaamatu oleks seega süüdistada ideede allikat hilisema stalinliku “tõlgenduse” eest. Ka Friedmani ultraliberalismi võiks mõni diktaator oma rezˇiimi teenima panna, vaba turg pole siiski iseenesest ju kuritegelik idee.
Lisaks peaks endale aru andma, et NSVL muutus pärast Stalini surma tugevasti. Aili Aarelaiu väljendit kasutades: pärast ellujäämisega tegelemist (1940-ndad) asuti Eestis “kahepaikselt” elama (1950-ndad) ja seejärel “kommunismitonti kodustama” (1960-ndad). Pärast Stalini surma õppisid inimesed rääkima “nõukogude keelt” ja “mängima seda mängu kaasa,” paljud eestlased koguni väga edukalt! Tavainimesed elasid piiratud sfääris üldiselt inimväärset elu, mis tundus igatahes “elatav”.
Muutused N Liidus
Veel kord – ma ei õigusta Nõukogude aega tema absurdsuses, üldist ahistust ja individuaalseid traumasid, ma ei alahinda venestuspoliitika ohtu eesti rahva püsimisele. Süsteemi olemuslik autoritaarsus, vägivaldsus ja pealesunnitus ei kadunud kuhugi. Kuid ma väidan, et 45 aasta pikkust ajalooperioodi ei saa ega tohi “ühe mütsiga lüüa”.
Ülikoolides ei nimetata NSVL-i rezˇiimi aastatel 1956–1991 mitte totalitaarseks, vaid autoritaarseks, sest inimeste vabadused olid küll piiratud, kuid mitte täielikult – oli võimalusi ja ka hüvesid. Tegelikult enamik Eesti elanikke seda nii ka mäletab… Või valime uues rahvusluse puhangus populistlike poliitikute juhtimisel hoolega oma mälestusi? Kogu Nõukogude aja must-valgetes toonides maalimine on inimeste elu liigne lihtsustus 45 aasta kestel.
Eestlaste euroopalikkuse hulka võiks kuuluda kommunismi ja natsionaalsotsialismi erinevate intellektuaalsete aluste tunnistamine. Kerge on mõista hukka natsistliku režiimi tegusid koos tolle haiglase ideoloogiaga. Kommunismi puhul tuleks selgelt eristada ideoloogiat ja režiimi kuritegusid, nende ühte patta panek ja soov kõik koos kuritegelikuks tunnistada on lihtsameelne, kui mitte just arusaamatu. Kommunism on selleks liialt laienenud, paljunenud ja teisenenud mõiste. Aususel ja võrdsusel rajaneva maailma ideaal tundub oma utoopilisuses tegelikult ahvatlev pelgupaik.
