See on selline inimestelähedane küsimus, et rääkida – üks maja on ilus või kole…  

•• Ei pea olema üldse ilus või kole, see on lihtsalt ühe inimese subjektiivne arvamus, mis meeldis, mis huvitav, mis positiivne.

Ma arvan, et viimaste aastate õnnestunud objekte on väga palju. Linnaehituslikult on positiivne Vabaduse väljak, Rotermanni kvartal, inglise kolledži juurdeehitis. Eramajasid pole mõtet öelda, sest neid niikuinii keegi ei tunne, aga on terve hulk näiteid.

•• Mida arhitektid praegu teevad? Pean silmas, et viimased paar aastat ehitatakse hoopis vähem.

Arhitektibüroode langus on olnud käibes üle 50%. Praegu toimub väga järsk ümberformeerumine. Käitutakse muidugi erinevalt. Osa on lihtsalt inimesed koju puhkusele saatnud ja teevad üksikuid objekte. Teised püüavad hindu alla lasta, et saada võimalikult kõiki objekte enda kätte. Alapakkumine, mis viib kvaliteedi alla. Kolmandad tegelevad tõsiselt sellega, et laiendada geograafiat.

Meil tekkis tohutul hulgal uusi arhitektuuribüroosid ja nüüd on väga palju suure praktikaga arhitekte, noori, hakkamist täis arhitekte, aga pole tööd. Laiemalt vaadates on see riiklik arhitektuuri ekspordi küsimus: kas suudame olla nii tugevad, et laiendada areaali? Minu arvates on väga oluline, et arhitektid ei vaataks oma koduturuna Eestit, vaid juba esimese kursuse projektid oleksid Riias, Peterburis, Helsingis, Rootsis, Ukrainas.

Näiteks Taani on praegu tõusev arhitektuurimaa, kus 40% arhitektuurist läheb ekspordiks ja riik on võtnud riikliku programmiga eesmärgiks ekspordi tõstmise 80% peale. See on võimas. Kui arhitektid suudavad oma tööd ära müüa, tõmbab see kaasa kogu insenerkonna, konsultandid, ehituskonsultandid, materjalitootjad, allhankijad.

•• Jaan Kaplinski kirjutas mõni aeg tagasi oma blogis, et kui oleks tema teha, siis lammutaks ära Solarise keskuse, Tartu kaubamaja, Tasku, võidusamba, Ühispanga peahoone ja paar uut hotelli. Mida teie arvate sellisest programmist?

Väga negatiivne programm. Lammutamine peaks käsikäes käima loomisega. Tuleks rääkida ikkagi sellest, et loome uut ja iga uue loomise käigus lammutame midagi. Arhitektide kui loojate töö on alati seotud ka lammutamisega. Kui Vabaduse plats ehitati, siis lammutati sealt kunagi puust majad. Kui ehitati Viru keskus, siis hävitati ära Viru hotelli ilus puhas modernism. Tartu kaubamaja puhul hävitati vaba vaade alla Vanemuise mäelt. Need on alati käsikäes. Kuid pole mõtet vaadata negatiivse poole pealt, vaid kuidas teha nii, et iga järgmine objekt ja keskkonnaseisund oleks kaks korda parem.

•• Spetsialistide ja n-ö rahva arvamuses on suured käärid. Näiteks Solaris. Tundub, et inimesed on hääletanud jalgadega – seal käis esimese kuuga rohkem inimesi kui Sakalas kahekümne aastaga.

Viru keskus, Sakala keskus ehk Solaris on nii hea koha peal, et sinna oleks võinud ehitada ükskõik mida, inimesed oleks ikka käinud.

•• Sakalas ei käidud ju?

Sakala lihtsalt ei töötanud. Sellel polnud funktsiooni, ta oli suletud. Selles mõttes oli ta surmale määratud. Sinna ei pandud ka raha sisse. Inimesed ei hääleta jalgadega, et see on hea arhitektuur, vaid nad hääletavad funktsiooni, arhitektuur on lisaväärtus. Inimesed ei vali Rimi või Maksimarketi vahel sellepärast, et ühel on ilus ja teisel kole maja.

•• Kui vaadata, kuidas inimesed ostavad ehituskauplustest aia-päkapikke, siis ma kujutan ette küll, et kui arhitektuuri üle hakataks otsustama demokraatlikult rahvahääletuste abil, siis see maitse oleks arhitektide omast erinev.

Sellisel kujul demokraatia ei toimi. Ma olen päris kindel, et Eesti Vabariiki ootaks ees hukk, kui hakkaksime rahvahääletustel otsustama, kas osta neid tanke või neid rakette, korraldama sõjaväge või majade ehitust.

Rahvas ei peaks ütlema, milline tuleb vabadussammas, vaid valib targad poliitikud, valib need arhitektid planeerima. Demokraatia mängimine läheb kusagil üle piiri.

•• Mis vabadussambast arvate?

Selge, et see ei sobi sinna. Arhitektuuriliste professionaalsete kaanonite järgi pole sobilik, ei esteetiliselt ega mahult. Sellest on kahju. Seal ei õnnestunud leida paremat ideed. Protsessiviga oli sisse kirjutatud, sest sammast ei valitud ju lõpuks linnaehituslike, arhitektuursete ega kunstiliste reeglite järgi, poliitilised professionaalid tegid oma otsuse. Kunstiliselt diletantlikult. Keegi ei olnud ju pahatahtlik, aga protsess võimaldas kallutatust just sinnapoole.

•• Aga mida nüüd siis sambaga teha?

Ma arvan, et ehitatakse ümber. See on sümboolne küsimus, sa ei saa sümbolit ära viia, aga mitte rohkem kui kahekümne aasta pärast ehitatakse kapitaalselt ümber.

•• Mis teile Solarise juures ei meeldinud? Protsess või hoone?

Protsess. Arhitektkond püüdis oma arvamust öelda ja see arvamus ei olnud, et kaitseme vana, vaid projekt on kole, vaid et koht on nii väärikas, et sinna peaks tegema ideevõistluse. Ta oli selle vastu, et tellija läheb ühe arhitekti juurde ja otsustab kitsas ringis oma maitse järgi. Ma julgen küll öelda, et Solarise väljanägemine ja arhitektuur pole sugugi kõige halvem. Esimesed projektid, mis tulid, olid ikka kümme korda halvemad.

•• Mis te siis Solarise hoonest arvate?

Ta on hea keskmine, ta pole halb keskmine. Aga see on koht, mis karjub tipparhitektuuri järele. Taustsüsteem on lihtsalt nii tugev. Ja tipu saamiseks on vaja teatud protsessi. Meedia aga lihtsustas selle probleemi ära ja ütles, et arhitektid on vastu. Ei, arhitektkond ei olnud Solarise ehitamise vastu. Nad olid selle poolt, et ehitataks tipparhitektuuri teos.

•• Solarise taustal on hea küsida – on see muutus hea või halb, et väikepoed kaovad ja asemele tulevad suured kaubanduskeskused?

Linnaelu mõjutab see väga palju. Riikides, kes selle üle elanud, on tehtud seadused, kuidas ostukeskused peavad paiknema. Igal juhul see vaesestab, teeb valikut halvemaks. Tapab ära vanalinna, kesklinna, sest tõesti, palju mugavam on minna mõnda megasuurde keskusesse, aga see ei tee linnaruumi paremaks. Tagurpidi pöörata pole kõike võimalik, aga vaikselt reguleerida võiks.

•• Teeb linnaruumi halvemaks, mis mõttes?

Selles mõttes, et poed, mis linna keskel töötasid, enam ei tööta – nad on läinud ostukeskusesse. Muidugi on vaja suuri ehituspoode, muidugi on vaja mõningaid suuri ostukeskusi, aga seda peaks tegema mõistlikul määral.

Mida teeb keskus – monopoliseerib teatud teenused. Kaotab ära omanäolised väikesed poed. Kui sul on kõrvuti sarnase struktuuriga tänavafrondil konkureerivad asjad, siis seal kogu aeg midagi toimub: lasevad hindu alla, tõstavad hindu, võistlevad omavahel, keegi teeb restorani, sest pood ei töötanud, katsetavad uute toodetega. Organism elab.

Suur ostukeskus on aga mudel keskmisele. Seal pole demokraatiat nagu suures ruumis. Sa ei tohi isegi pildistada. Ostukeskuses võtad fotoaparaadi välja ja juba tulebki turvamees. See on kellegi teise poolt defineeritud ruum.

Kas mina tahan elada ruumis, mille üle otsustavad kolm inimest koosolekulaua taga? Ei taha. Ma tahan elada seal, kus inimesed on vabad oma otsustes, võivad pildistada, teha kentsakaid asju, teha kentsakaid kohvikuid, kus võib katsetada, kus võib luua.

•• Milliseid näiteid linnaruumi lõhkuvatest ostukeskustest võib Eestis tuua?

Rakvere. Rakvere kesklinn oli väga aktiivne, sest poed olid seal ja tõmbasid linna ka muus osas käima: kultuur, kohvikud, üritused. Inimesed tulid poodidesse ja siis käisid veel muuseumis või kohvikus. Kui Rakverre tehti linnast välja see tohutu Põhjakeskus, läksid inimesed sinna ja linna süda on välja surnud – seal on raske isegi kohvikut pidada, sest jalakäijaid on vähem.

Samal ajal on see keskus viinud autosid linnast välja ning see on positiivne. Nii et hinnang pole ühene. Aga lõppkokkuvõttes see ongi projekteerija töö – leida tasakaal.

•• Tallinnas midagi nii drastilist pole toimunud?

Solaris ja Viru on küll ära võtnud väikeseid poode ümberringi, aga teisalt on positiivne, et nad on nii linna keskele tekkinud. Veel rohkem lõhub linna Rocca al Mare keskus. Mis on seal Rocca keskuse ümber – tohutu liiklussõlm, autod, parkla – kole ja paha ruum. Kuigi sealsamas on ju ilus meri, metsaalune, loomaaed – aga keset seda kole ja halb ruum.

•• Mida linnahalliga teha? Sellega on teatud mõttes sama nagu Sakalaga – hea arhitektuur, aga keegi ei käi. Midagi ei toimu.

Jah, sinna investeerimisest on loobutud. Tänu ajale on linnahall kaotanud oma funktsiooni. Selge on see, et midagi peab muutuma, kas või sisemine ruumistruktuur. Tänapäev lihtsalt nõuab teisi asju. Mina arvan, et praeguseni on veel positiivne tendents. Talle on antud muinsuskaitseline kaitse, mis tähendab, et ta jääks huvitava objektina alles, aga samas on lubatud osa ära lammutada, mille sisse ja alla saab ehitada moodsad elu saadikud, parklad ja äripinnad, mis toovad inimesi. Eks me näe, mis sellest saab. Pakutud kasiino, ma loodan, on vaid märksõna multifunktionaalsele keskusele.

•• Palju on räägitud Tallinna avamisest merele. Aga mida-kuidas avada – needsamad laevad, sadamehitised ja terminalid on praegu ju linna keskel merel ees.

Tuleb paika panna, mida tahame. Sadam jääb sinna, see on mõistlik. Palju hullem oleks sadam ära viia ja siis bussidega vedama hakata. Aga Russalka poole vaadates ja linnahalli poole vaadates, siis peaks sinna ehitama selliseid objekte, et see jääks avalikuks linnaruumiks.

•• Mis saab nendest odavatest kaubamajadest, sisuliselt angaaridest, mis praegu seal mere ja sadama juures on?

Need jäävad ise elule jalgu, aga sellest ei peaks alustama. Pigem peaks olema nii, et ehitatakse kvaliteetsem jätk ja ühel hetkel (kuna nad jäävad uutele asjadele nii palju alla) kaovad ise ja teevad midagi uhkemat asemele.

•• Milliseid sümbolehitisi Eesti veel vajaks, sümboleid nagu rahvusraamatukogu või Kumu?

Ooperiteater, küll ta tuleb. See on kultuuriturismi magnet.

•• Aga rahvusringhäälingu uus hoone?

See läks täiesti valesse kohta, mõtlen asukohta, mitte arhitektuurselt. (ERR-i uus hoone tuleb Kristiinesse Tuisu ja Rahumäe tee kinnistule. – Toim) Mina ei usu, et need ajud, meediatöötajad, intervjueeritavad, kunstnikud, poliitikud, et neile meeldib  sinna sõita, kui kõik muu toimub kesklinnas. Ühiskondliku transpordi ühendus ei toeta seda. Minu arust unustati ära, et meedial on ka sümboolne jõud,  aina võimsam roll elu suunajana. Selline tunne , et justkui parlament tahetaks Jürisse viia.

•• Kas Tallinnas on näha ka getostumist?

Kui üldse getostumisest rääkida, siis kõige lähem näide on sotsiaalmajad, mis koondati Lasnamäel ühte gruppi. See oli halb lahendus. Kui lähed tavalisele Lasnamäele ja küsid, kas on geto, siis pole – seal on kirju seltskond, väga erinevaid inimesi. Aga need ühte gruppi koondatud kindla sotsiaalse kuuluvusega inimesed  – see on geto-ainest.

Oleks pidanud need korteritena või kas või majadena üle linna puistama. Et ei tekitataks piire, et siia kogume vaesed ja siis on teine maailm, edukad.

Või Tiskre, kus ei tahetud, et lapsed ja lasteaed oleks. Ei taha lasteaaeda. Tahavad elada aia taga. Loome tarastatud maailm.

•• Kus kohas eestlased tahavad elada? Kuhu liiguvad: kesklinna, mägedele, eramajadesse?

Inimesed lähevad sinna, kus tahavad. Kui vaadata Põhjamaid, siis oleme eramajastumises veel kaugel-kaugel, nende näitel võiks vähemalt pool Lasnamäed minna eramajadesse. See tendents on selge. Küsimus on selles, mida riik ja linn teha saavad. Tuleb arvestada, et kui inimesed valguvad laiali, siis see on ülimalt kallis tegevus: kolmetasandilised ristmikud, uued teed, lasteaiad. Samas on Tallinnas tohutult arendamata maad, kogu mereäär, Kopli, Paldiski maantee ääres kas või hipodroomitagune – suurepärased alad, kus infrastruktuur on olemas ja igasse kohta mahuks mitu tuhat inimest.

•• Mis arvate plaanist teha Kadrioru lähedale hotelli Park asemele uus 13-korruseline hoone?

Ma ei oska sellest midagi arvata. Pole kursis. Kõrghoone ei ole iseenesest halb, aga kõrghoone ei tohiks halvendada ümbritseva kvaliteeti. Kõrghoonega minnakse sellistesse kohtadesse just selle kvaliteedi pärast, mida ei ole näiteks teiste kõrghoonete vahel. Nii saadakse konkurentsieelis. Saadakse kvaliteeti ümbritseva arvel.

Nõmmel on sama moodi. Kõigil on männid ümberringi, aga sina võtad männid maha ja ehitad krundi täis. Ehk sina ise naudid männivaadet ja vaikust, aga teistele ei paku midagi.

•• Muuseas, kui palju te oma eraelus arhitekt olete, oma kodu kujundamises?

Väga vilets. Mul pole ambitsiooni võtta oma krunt ja ehitada oma maja, ja siis teen, mis ise tahan. Olen valinud teatud keskkonna ja käitun keskkonnale vastavalt. Linnas on funkmaja, aga elan rendikorteris ja pole üldse arvanud, et peaks seal midagi väga ehitama.

•• Rotermanni kvartal. Kõigile meeldib, aga inimesed ei käi.

Linnaehituses pole miski kiiresti väga lihtne. Teid ju sinna ei lähe ja kui teid pole, siis inimesed ei käi. Vanalinna poolt vaadates on müür ees ja paar kangialust. Viru poolt vaadates on üks pilu, aga pilu juures ülekäigurada pole. Ida pool samuti müür ees. Põhja pool justkui teed on, aga ülekäigurajad ei klapi ja taga on tühermaa. Kes üldse arvas, et see peaks kohe töötama?

•• Inimeste liikumist pole järelikult lihtne suunata?

Linna kude on keeruline. Inimesed on väga valivad, laisad ja inertsed. Kui 150 meetrit jääb tänavalõiku igavat ruumi, siis, kui vähegi võimalik, inimene pöörab ära. Inimesel peab olema voolav linnaruum meeter-meetrilt kogu aeg atraktiivne. Rotermann on väga tubli, hästi tehtud jalakäijate ruum, aga linnakude pole järele jõudnud. Mul on kurb, et sellel ettevõttel ei lähe hästi, sest tegelikult on see õige asi, aga oma ajast eest. Kui need ühendused korda saadakse, siis mäletatakse seda hea sõnaga.

•• Mis teemadel arhitektid ise kõige rohkem räägivad?

Üks lai teema on autod versus inimene. See on pidevalt tasakaalustamata debatt. Ühed ütlevad, et inimene ja jalakäijad, teised, et teed ning autod. Tegelikult peavad mõlemad olema ja hästi kokku mängima. Ajakirjanduses on jube lihtne lihtsustada pealkirjadega „Kaotame autod”, „Jalakäijad linna”, „Vajame teid”. Ei saa kõike ära kaotada.

Tegelikult on vaja korralikult projekteerida, et otsad kokku jookseks. Ma olen õudselt väsinud lihtsustustest: ei või jaa, poolt või vastu. Vanalinnast ei saa ka kõiki autosid ära viia, sest siis läheb vanalinn tühjaks.

•• Nii et kui ma teilt küsin mingi konkreetse ristimiku või hoone kohta…

Siis ütlen, et andke miljon ja pool aastat, siis vastan teile. Erialast väljas olevad inimesed ütlevad: õige on see, et viime autod välja või vastupidi – õige on teid laiendada. Mina ütlen, et ma ei tea. Mina pean vaatama ühest ristmikust kaugemale, et kui seal muudame, siis mis juhtub kvartal kaugemal, et milline on liiklusvoog, kas on probleem või ei ole, mis siis, kui 20 aasta pärast tuleb Põhjaväil. Palju erinevaid küsimusi.

Diletandiga on lihtne, sest tema ütleb selgelt: asi on nii. Kaplinski on kirjanik ja ütleb emotsionaalselt. Emotsionaalset ütlemist on ka vaja, see on huvitav ja justkui tellimus arhitektile, aga mina erialaliselt ei saa niimoodi teha.

Eluloolist

Ülar Mark

•• Sündinud 12. augustil 1968

•• Lõpetas Tallinna kunstiülikooli 1995. aastal. 1996–2002 töötas arhitektuuribüroos Mark & Tamm. 1999–2002 täitis Narva peaarhitekti kohuseid.

•• Alates 2002. aastast arhitektuuribüroos Urban Mark. Alates 2009. aastast büroos Allianss Arhitektid

•• Ülar Mark oli Eesti arhitektide liidu esimees 2006–2007. Aastast 2009 Eesti Arhitektuurikeskuse juhatuse esimees