Veebruari lõpus rööviti Somaalia ranniku lähedal purjekas seitsme taanlasega. Kolme lapsega perekond ja nendega kaasas olnud veel kaks täiskasvanut on siiamaani röövijate käes vangis. Nagu ka prantslastest ajakirjanikud Stéphanie Taponier ja Hervé Ghesquiére, kes on juba üle aasta olnud Afganistanis Talibaniga seotud kriminaalkurjategijate jõugu käes.

Igal pool, kus toimuvad kodusõjad või tegutsevad mõnele äärmuslikule ideoloogiale tuginevad sissiliikumised või terroriorganisatsioonid, muutuvad inimröövid varem või hiljem osaks kõigi poolte võitlustaktikast. Näiteks Colombia vasakpoolse sissiliikumise FARC tippsaavutus oli 3572 inimröövi aastas. Nende käes oli üle kuue aasta vangis ka ilmselt maailma kõige tuntum pantvang, Colombia poliitik, senaator ja presidendikandidaat Ingrid Betancourt.

Põhja-Kaukaasia on omakorda hea näide olukorrast, kus inimrööve ei korralda ainult sissiliikumised, vaid eelkõige kohalik administratsioon. Tšetšeenias, Inguššias ja Dagestanis jäävad võimudele ebameeldivad isikud tihti lihtsalt teadmata kadunuks.

Piirideta inimröövid

Mitmes Lääne-Euroopa riigis eelmise sajandi teisel poolel tegutsenud äärmusvasakpoolsed terroriorganisatsioonid, kes harrastasid meeleldi inimrööve ja pantvangide võtmist, on praeguseks lakanud olemast. Itaalia punabrigaadide kontole jäi koguni peaminister Aldo Moro röövimine ja tapmine.

Punabrigaadide ja Saksa Rote Armee Fraktioni ning rahvuslikult meelestatud IRA ja ETA tüüpi grupeeringute asemel on viimase paari aastakümne jooksul mitmel pool islamimaailmas esile kerkinud ridamisi äärmus-rühmitusi alates Abu Sayyafist Filipiinidel kuni Talibani ja al-Qaidani. On sümboolne, et üks äärmuslik islamirühmitus võttis endale nimeks koguni „Mudžahiidid ilma piirideta”, analoogselt arstide ja ajakirjanike samanimeliste organisatsioonidega. Inim-röövid ja pantvangide võtmine on lahutamatu osa paljude terrorigruppide võitlustaktikast.

Alahinnata ei saa ka Colombia ja Mehhiko narkokartelle, Somaalia mereröövleid ega Nigeeria „peakütte”, kes röövivad inimesi peamiselt lunaraha saamise eesmärgil. Ega teisedki kunagi lunarahast ära ütle.

Omaette valusa peatüki inimröövide sünges kroonikas moodustab imikute ja laste röövimine nende adopteeritavaks müümise eesmärgil, eriti Aasia ja Ladina-Ameerika maades. Ainuüksi Hiinas röövitakse mitte-ametlikel andmetel igal aastal kümneid tuhandeid lapsi. Mõne aasta eest jäi mulle silma lugu rikšajuhist, kes oli pärast nelja-aastase tütre röövimist aheldanud kaheaastase poja ketiga seina külge, et teda minema ei viidaks, sellal kui isa tööd teeb.

Soome ajakirjanik Tommi Nieminen on iseloomustanud seda nuhtlust üsna tabavalt: „Inimröövid on ülemaailmne äri, millel on põhimõtteliselt kaks eesmärki. Need on raha väljapressimine ja poliitikategemine, tihti mõlemad koos.”

Mängus ei ole sugugi väikesed summad. Liibüa maksis näiteks Abu Sayyafile 19 pantvangi vabastamise eest 10 miljonit eurot. Nende vabastamiseks kulunud 140 päeva annab hea pildi ka sääraste protsesside aja-mõõtmest. Ei ole harvad juhud, mil röövitud jäävad vangistusse kuudeks või isegi aastateks.

The Times on väitnud, et eelmisel kümnendil said üksnes Iraagi inimröövijad Saksa, Prantsuse ja Itaalia võimudelt paari aastaga vähemalt 35 miljonit eurot. Valitsused ei tunnista kunagi, et on lunaraha maksnud.

Veelgi raskem, kui mitte võimatu on valitsustel täita inimröövijate poliitilisi nõudmisi. Afganistani ja Iraagi sõdade jooksul on mitmelt lääneriigilt pantvangide tapmise ähvardusel nõutud vägede väljatõmbamist neist islamimaadest. Tüüpiline näide: 2007. aastal röövisid Talibani võitlejad kaks sakslast ja seadsid nende vabastamise tingimuseks Saksa vägede lahkumise Afganistanist. Kantsler Angela Merkel lükkas nõudmise tagasi ja pantvangid tapeti. Poliitiliste nõudmiste tagasilükkamine lõpeb tihti pantvangide hukkamisega.

Mõnikord õnnestub halvimat ära hoida vangide vahetamisega. Näiteks 2007. aasta märtsis vahetati Itaalia ajakirjanik Daniele Mastrogiacomo nelja Talibani juhtliikme vastu. Säärased vahetused pole üldjuhul võrdsed ja tõenäoliselt tuli Itaalia võimudel ikkagi maksta, seekord küll Karzai administratsioonile.

Mõned küsimused

Mõnikord harva võib inimröövil olla ka tagasihoidlikum eesmärk. Näiteks kurdide sissiliikumine PPK röövis 1994. aastal kaks Soome seljakotimatkajat, soovides tõmmata tähelepanu kurdide iseseisvusliikumisele. Röövijad teatasid, et pantvangid vabastatakse, kui neid tuleb ära tooma Soome ministri või parlamendisaadiku tasemega isik. Nii läkski ning pantvangid jõudsid elusalt ja tervelt koju tagasi.

Loodetavasti lõpeb nii ka meie kaasmaalaste vägivaldselt katkestatud rattaretk. Samuti tasub loota, et röövijad ei esita mingeid poliitilisi nõudmisi.

On mõistlik möönda, et mõned maailma paigad lihtsalt on ohtlikumad kui teised. Eelmine kümnend oli Liibanonis inimröövide poolest suhteliselt rahulik, kuid veel 1990. aastatel rööviti seal inimesi küllaltki sagedasti, põhiliselt lunaraha väljapressimise eesmärgil. Meid lohutab vähe, kui seitsme eestlase röövimine peakski jääma üksikuks episoodiks, mis ei kuuluta selles ebastabiilses riigis uue inimröövilaine algust.

Samuti on paslik esitada mõned küsimused. Kui palju on Eesti välisministeeriumis araabia keele oskajaid? Kindlasti on araabia maailmas palju raskem asju ajada kui Brüsselis või Washingtonis. Kas meie välisministeeriumis on mõni spetsialist, kes on saanud professionaalse ettevalmistuse ja kellel on kogemusi inimröövide ja pantvangikriiside lahendamise alal?

Kui oleks, siis ilmselt poleks põhjust küsida kommentaare Eerik-Niiles Krossilt, Andres Anveltilt või minult. Mul ei ole inimröövide ja nende lahendamise kohta rohkem teadmisi kui keskmisel internetikasutajal.

Peagi täitub kümme aastat ajast, mil Eesti sõdurid on võidelnud koos liitlasvägedega islamiriikide territooriumil. Kõigel on oma hind. Teatavasti peab iga osapool sõda talle jõukohaste vahenditega. Eesti kodanike röövimine islamiäärmuslaste poolt Eesti riigile poliitiliste nõudmiste esitamise eesmärgil võib vabalt kuuluda nende võitlusvahendite hulka. On meie valitsus ja ühiskond selleks valmis?

Jääb loota, et ehk läheb see karikas meist seekord mööda. Liibanon ja ka Süüria ei ole siiski Iraak ega Afganistan.