Ülikool anglosaksi moodi
Muidu võib võidelda vale asja vastu või, vastupidi, rakendada midagi, mis on anglosaksi praktika karikatuur. Nii on ju mõneti läinud Eesti ühiskonnaga laiemalt, kus oma arust USA kapitalismi jäljendades on loodud selline ürgmetsakapitalism, mida ei pehmenda USA ühiskonna inimsõbralikumad, ent vähem silma torkavad tahud.
Katsumata objektiivselt peilida anglosaksi ülikoolide keskmist, kirjeldan subjektiivselt, kuidas see on omal nahal tundunud aastakümnete kestel. University of California erineb Tartu ülikoolist juba seetõttu, et tal on mitmed campus’ed, sisuliselt omaette ülikoolid üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel – umbes nii, nagu oleks siin, kui mitmed Eesti ülikoolid moodustaksid ühise Eesti Ülikooli. On siis campus’te rektorid (chancellor) ja üldrektor (president) ja iga tasandi nõukogud. Kõige tipus on otsustav kogu (Regents), kus akadeemilisi isikuid ja poliitikuid on väga vähe – on peamiselt ärijuhid ja advokaadid. Osariigi juht (California kuberner) nimetab 2/3 liikmeist ainuisikuliselt, 12 aastaks.
Regentide heakskiidust oleneb vähimagi abiprofessori (Eesti mõttes lektori) palkamine. Iga ülikoolile makstava pangatšeki või -ülekande saajaks märgitakse „Regents of the University of California” – omaette pangaarveid pole isegi campus’tel, rääkimata siis teaduskondadest või osakondadest. Rektorit ei vali fakulteet, vaid selle määravad regendid. Dekaani ei vali teaduskond, vaid selle määrab rektor. Nii võib paista, et kõik on osariigi juhi ning ärimeeste pihus ja õppejõud on vaid õpetamismasinad. Tulemuseks peaks olema hingetu õppetehas, kust vaimset sädet pole loota. On aga hoopis maailma tulemuslikumaid ülikoole ka intellektuaalses mõttes. Kuidas on see võimalik?
Laialdane autonoomia
Asi on selles, et tegelikult on California õppejõududel ka sellist autonoomiat, millest Tartu omad pole teadnud unistadagi. Igal teaduskonnal on oma valitav nõukogu, kuhu dekaan ei kuulu. Igal campus’el on oma senat, kuhu rektor ei kuulu. Senatil on omaette juhataja, õppe-jõudude poolt valitud. Võrdleme nüüd seda praeguse Tartu ülikooli nõukoguga, mille eesistujaks on rektor. Tema koostab päevakorra – ja kel on võim määrata päevakorda, määrab suuresti ka otsuse. Californias saab senat päevakorda võtta ka selliseid kü-simusi, mida rektor sooviks vältida. Tartus on see raskem.
Suhet ei muuda see, et Tartus valivad õppejõud rektori endi hulgast. Amet surub rektorile paratamatult peale ka muud huvid ja nägemused, kui ta endiste kolleegide omad. Siis, kui istusin dekaanina Tartu ülikooli nõukogus, kerkis mul pidevalt mõttesse, kas ka Tartu ülikoolil ei peaks olema sellist õppejõudude nõukogu, mida ei juhi ei rektor ega dekaanid – isegi kui need on õppe-jõudude valitud. Kui aga rektor peaks edaspidi olema mujalt määratud, siis on selline nõukogu ilmtingimata vajalik, kui ei taha anglosaksi mudeli asemel sisse tuua selle pilkepilti.
Mis on siis Californias õppe-jõudude senati pädevuses? Mõ-nes mõttes mitte midagi, sest kõigest võivad dekaan-rektor-regendid üle ratsutada, tegelikkuses vägagi palju. Algab see sellega, et on hääle tõstmise autonoomia – seda õppejõududel pole, kui rektor määrab nende päevakorra. Osakonna, teaduskonna ja campus’e tasandil algatavad õppejõud uute õppejõudude palkamise. Mitmete ametite jaoks nimetavad nad kas ainsa kandidaadi või mitu, kelle vahel siis rektoril või regentidel on valida. Jah, regendid võivad professori palkamise nurjata, aga seda tegid nad vist viimati aastal 1970.
Autonoomne õppejõudude esindus mitmel tasandil ja osariigi juhi poolt nimetatud regendid ning rektor – see on teadlik kahe valitsemiskeskusega süs-teem (dual governance). See meenutab presidenti ja esinduskogu presidentlikes riigisüsteemides. Ladina-Ameerikas on selline süsteem tihti toonud sädemeid ja riigipöördelisi lahendusi, USA-s mitte. Miks? USA riigikorralduse aluseks on „tõkked ja tasakaalustused” (checks and balances), kus just nagu sõltumatu president ja esinduskogu on seotud tuhande niidiga. Kummagi soovitus, ettepanek või otsus nõuab teise nõusolekut, mõnel puhul seaduslikult, mõnel teisel puhul tavakohaselt. California ülikooli dual governance toimib sama moodi.
Harva teravaid vastasseise
Kummagi poole tähelepanu keskendub sellele, mida ta rohkem tunneb. Õppejõude huvitab ülikooli üldmajandus ja haldus suhteliselt vähem ja nad jätavad selle enamiku ajast regentide hooleks – seni kui ei räägita palkade külmutamisest kriisi ajal. Regente huvitavad õppetöö üksikasjad suhteliselt vähem ja nad jätavad selle enamiku ajast õppejõudude ja nende senati hooleks – seni kui ei katsuta palgata professoriks sellist äärmuslast, mis terve ühiskonna ülikooli vastu turri ajab. Nii tekib teravaid vastasseise harva. Esineb muidugi köievedu senati ja rektori vahel, rektori ja regentide vahel – ja muilgi tasandeil –, sest igaühel on mitte ainult erinevad isiklikud huvid, vaid ka erinev andmestik, mille varal tajuda ühiskonna üldhuve. Senat on pidevalt valvel, et ta oma otsustamisalast midagi märkamatult ei loovuta sellega, et mugavuse pärast laseb rektoril otsustada, nii et see pikapeale muutub siduvaks tavaks.
Kui ülikool soovib, et ühiskond teda rahastaks, siis peab ta ka ühiskondlikke soove mingil määral arvesse võtma. Seda aitab vahendada mitteakadeemilise koosseisuga otsustav kogu. California puhul see toimib, kuna regendid ei soovi oma aega kulutada õpetamise-uurimise üksikasjadele ja on üldiselt osutunud vastutustundlikuks. Nii võiks olla ka Eestis, kui see ei too sisse liiga palju jonni, jonni enda mõnu pärast.
Siin jõuame üldise käitumiskultuuri juurde. On kirjutamata käitumisvorme, mis aitavad konflikte ennetada või lahendada. On teisi, mis konflikte välja kutsuvad ja teravdavad. On selliseid vorme, mida ühiskondlik tunnetus Venemaal lubab, Eestis ja USA-s aga mitte. Ja selliseid, mida tunnetus USA-s ei luba, Eestis ja Venemaal aga küll. Seega pole sugugi kindel, et näiteks California ülikooli matkimine Eestis samalaadse tasakaalu tooks. Kindlasti ei tooks seda aga poolik matkimine. Kui üldse moodustada otsustav nõukogu ülikooliväliselt, siis on vaja tasakaaluks tõsta õppejõudude autonoomiat teises kogus, sellest rektor välja arvates. Samuti oleks mõtet ulatuslikult sisse ehitada „tõkkeid ja tasakaalustusi” senati, rektori ja otsustava kogu vahel, nii et keegi neist omaette ei otsustaks. Et on hoopis hulk selliseid sätteid, kus üks esitab variante ja teine valib nende hulgast.
Varem samal teemal:
Marju Lauristin „Milleks ühiskonnale ülikool?” EPL 26.04
