Ülikoole tuleb hinnata teisiti
•• Rektor Philippe Vincke, teie olete kõikvõimalike maailma ülikoolide paremustabelite suhtes kriitiline. Miks?
Ma olen väga kriitiline, sest kui te vaatate meetodit, mis selliste pingeridade tegemiseks on kasutatud, näiteks Shanghai edetabelit või Timesi kõrghariduse edetabelit, siis need meetodid pole teaduslikult korrektsed. Nad segavad kokku õunad ja pirnid. Näiteks kui võrrelda kaht ülikooli, siis võib juhtuda, et üks ülikool on suurepärane füüsikas ja teine ajaloos. Võib öelda, et see kool on parem füüsikas ja too ajaloos, aga pole mõtet neid omavahel segada.
•• Enamik tudengeid ju teab, et Oxfordi ülikool on näiteks Tartu ülikoolist parem paljudel aladel, milles probleem?
Kõik nõustuvad ka ilma Shanghai edetabelita, et Oxford on tippülikool. Probleem on selles, et nad teevad 500 ülikooliga tabeli ja 40–50 ülikooli on seal alati esimeste hulgas. Kui pärast neid natuke andmeid muudad, muutub edetabel täielikult. Peamine põhjus ongi meetodi ebakorrektsuses. Teine probleem on andmetes. Prantsuskeelses Brüsseli Vabas Ülikoolis on meil Erasmuse haigla. Ajakirjandusest aga avastasime me, et meie haigla töötajate teadusavastusi ei kirjutatud meie arvele, vaid miskipärast Rotterdami Erasmuse ülikooli arvele Hollandis.
•• Neil polnud aga Hollandi kooliga midagi pistmist?
Ei. Ja selliseid näiteid on sadu. Aga ülikoole hinnates on näitajaid nii palju. Kas te olete huvitatud ülikoolist, mis annab tugeva tasemega tudengeid? Või hoopis sellisest, kust tulevad tugevad teadlased, kellel on head sidemed tööstuses? Või hoopis sellist, kellel on tihedad rahvusvahelised sidemed?
•• Ja praegused edetabelid neid omadusi ei mõõda?
Nad ei mõõda seda. Nad mõõdavad nelja-viit aspekti ja segavad need siis kokku, mistõttu pole võimalik aru saada, mis mõttes on ülikool hea ja kus ta pole nii hea.
•• Kus teie ülikool siis on?
Shanghai edetabelis me olime vahemikus 100–150.
•• Kosta on olnud ka kriitikat, et edetabelid on teadusekesksed, kus õpetamist ja tudengite juhendamist ei hinnata.
Nii on Shanghai pingereaga, kus arvesse võetakse vaid uurimis-tööd. Kui tudeng, kes tahab õppida ajalugu, siis teda huvitab, kus on need ülikoolid, mis õpetavad tugeval tasemel ajalugu.
•• Kuidas seda ületada?
Tuleks jagada eri tasanditeks. Et oleks edetabel füüsika teadus-uuringute alal, edetabel suhete alal tööstusega, ajaloo õpetamise osas. Sportimisvõimalused. Numbreid tegelikult tuleks vältida. Oletame, et füüsikaalase teadustöö alal on viis kategooriat, väga halb, halb, keskpärane ja nii edasi. UNICA võrgustikus – mis ühendab Euroopa pealinnade ülikoole, me arutame parajasti seda, kuidas seda läbi viia.
•• Miks peaks tippülikoolid hindamiskriteeriumidest huvituma, nad on ju niigi heas seisus?
Kui rääkida Oxfordi esindajatega, siis ei pea ka nemad neid edetabeleid kuigi mõttekaks, sest ka nemad on neid teadusliku metoodika osas uurinud.
•• Kas Euroopa ülikoolid ei peaks püüdma Ameerika ülikoolidele järele võtta hoopiski praeguste edetabelite järgi?
Ka nemad (ameeriklased – toim) ütlevad, et sellistel edetabelitel pole tähendust.
•• Kui te uue hindamissüsteemi alusel hindate Aasia ja USA ülikoole, kas siis ei või juhtuda, et tulemused on Euroopale ikka pettumust valmistavad?
Ma ei usu. On aspekte, kus Euroopa ülikoolid on Ameerika omadest paremad. Ühendriikides on hulk väga häid ja väga rikkaid ülikoole. Aga kui me võtame kõik ülikoolid, siis keskmine tase seal on palju madalam kui Euroopas.
•• Kas kallutatud edetabelid toovad kaasa surve kallutatud otsusteks kõrghariduspoliitikas?
Nende tabelite tõttu on olemas surve eelistada teadustegevust õpetamisele. See lähtub valitsuste poolt. Neil on kalduvus pingeridasid vaadata.
•• Rohkem katseklaase, vähem ühiselamuid?
Jah.
•• Millal me siis uut moodi ülikoole mõõta saame?
Ma arvan, et kahe-kolme aasta pärast tänasest on meil valmis uued mõõtmisvõimalused, millega ülikoole hinnata.
Autor: Priit Simson
