ÜLLA-KARIN NURM: Riiklik vähistrateegia – kas vaid ennetus?
Vähistrateegias ei räägita sugugi ainult ennetusest, mis moodustab umbes neljandiku strateegiast. Lisaks ennetustegevusele on strateegias olulisel kohal vähktõve varane avastamine sõeluuringutega, kasvajate diagnostika ja ravi, samuti taastus- ja palliatiivse (leevendava) ravi ning sotsiaalhoolekande teenused.
Vastavalt maailma terviseorganisatsiooni juhistele hõlmab ka sotsiaalministeeriumi vähistrateegia kõiki vähiennetuse ja -ravi valdkondi: varast avastamist, sõeluuringuid, tervendavat ja toetusravi ning vastavaid teadusuuringuid.
Tuntud riskitegurite, eriti suitsetamise ning teiste elu- ja töökeskkonna negatiivsete tegurite kõrvaldamise või vähendamise teel saab vältida märkimisväärset osa haigusjuhtudest. Nende pahaloomuliste kasvajate korral, mida pole võimalik vältida, saab suremust tunduvalt vähendada varasema avastamise, sh skriininguprogrammide ja efektiivsema raviga.
Paljudel juhtudel on vähki haigestumine seotud keskkonnas levivate infektsioonidega. Seksuaalsel teel edasikanduv inimese papilloomiviirus (HPV), eriti aga selle alatüübid 16, 18, 31, 33, 45, 51 ja 58 on tänapäeval tuntud kui peamised emakakaelavähi põhjustajad. Tänaseks on alatüüpide 6, 11, 16 ja 18 vastu välja töötatud vaktsiin, mille olemasolu muudab tähtsaks Eestis leiduvate viirustüüpide väljaselgitamise.
Vähistrateegia raames kavatsetakse juba sel aastal alustada inimese papilloomiviiruse levimusuuringu läbiviimist, et välja selgitada HPV genotüüpide esinemissagedus Eestis. HPV alatüüpide jaotumustulemuste analüüs võimaldab hinnata kindlate tüvede vastu vaktsineerimise vajadust. Viiruse püsimist ja vähitekke põhjuseid puudutavad küsimused vajavad aga veel täpsemaid uuringuid.
Kindlasti peab arvestama, et HPV-vastane vaktsiin ei asenda varasele avastamisele suunatud tegevusi. Ühtlasi võib ohtlikuks osutuda vaktsineerimisjärgne muretu suhtumine. Tuleb ka meeles pidada, et vaktsineerimine ei tähenda, et naine oleks emakakaelavähi eest sada protsenti kaitstud. Vaktsiin annab osalise kaitse kahe HPV tüve eest. Kuid on veel teisi kõrge riskiga tüvesid, mille vastu kaitse puudub ja mis võivad haigust siiski põhjustada. Seega –vaktsineerimisele vaatamata on ikkagi vajalik iga-aastane günekoloogiline kontroll koos vastavate testidega (PAP- ja DNA-test, kolposkoopia).
Samuti on oluline teada, et see, kas naisel tekib emakakaelavähk või mitte, sõltub lisafaktorite ja suure riskiga HPV koostoimest. Lisafaktoriteks on teised sugulisel teel levivad infektsioonid, kroonilised haigused, narkomaania, suitsetamine ja alkoholi liigtarbimine.
Maksa primaarne kartsinoom on üks inimkeha pahaloomulistest kasvajatest, mille põhjustajaks võib olla B- või C-viirushepatiit, kuid siiani on Eestis primaarsesse maksavähki haigestumine harv.
Laste vaktsineerimine
B-viirushepatiidi vastu vaktsineeritakse juba lapsi riikliku immuniseerimiskava alusel, vastav määrus on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel 2005. aastast. 2008. aastast on planeeritud üle minna nüüdisajastatud immuniseerimiskavale, mis sisaldab samuti B-viirushepatiidi vastast vaktsineerimist. C-hepatiidi vastu vaktsiin puudub.
Strateegia raames on kavas läbi viia toiduvalmistamistehnoloogia-alaseid teavituskampaaniaid tootjatele, toitlustajatele ja elanikkonnale, tugevdada toidujärelevalvet ja arendada seiret keemiliste saasteainete sisalduse üle toidus ning mõjutada tootjaid täiustama tehnoloogiaid toiduohutuse suurendamiseks.
Töö- ja elukeskkonnas vähiriskide vähendamiseks on eriti oluline vähendada kantserogeensete kemikaalide kasutamist Eesti tööstuses: asendada ohtlikud ained vähemohtlikega ja hoida ära nende turustamine tavatarbijale, tõhustades järelevalvet ja seiret kemikaalide üle.
Sotsiaalministeeriumi juhtimisel töötatakse välja kemikaaliohutuse valdkonna strateegilist arengukava, mille põhieesmärgiks on Euroopa Liidu kemikaalipoliitika elluviimine, arvestades Eesti iseärasusi ja vajadusi. Kemikaaliohutuse valdkonna strateegilise arengukava meetmetes nähakse ette ka tegevusi, mis aitavad kaasa vähi-
strateegia eesmärkide saavutamisele. Vähkitekitavate ainete hulga ja mõju vähendamiseks keskkonnas on oluline paljude eri valdkondade integreeritud koostöö. Teadlikkuse tõstmine kantserogeensete ainete esinemisest ja kasutamisest töö- ja elukeskkonnas loob eeldused nende väärkasutusest vabanemiseks. Nii koolitusel ja teavitusel kui ka seirel ja järelevalvel on oluline osa eeldatava tulemuse saavutamisel.
