ÜLLE MADISE: Juristide salakeel ja andmekaitse
Veel detsembris kehtinud vana seadusetähe järgi oligi ajakirjanikul keelatud inimese nõusolekuta andmeid ja fotosid avaldada või mõnd korruptsioonijuhtumit uurides oma andmebaasi teha. Õnneks ei läinud keegi seaduse rakendamisega vaba ajakirjanduse kallale ja meedia ise ei pannud vist tähelegi, et vahetpidamata “seadust rikkus”.
Euroliidu andmekaitsedirektiiv ei luba ajakirjandust isikuandmete kaitse seaduse täitmisest täielikult vabastada. Järelikult on valida võimaluste vahel, mis paiknevad teljel, mille ühes otsas kehtib andmekaitseseadus ajakirjandusele täies mahus (selline oli vana seadus) ja teises otsas minimaalselt. Eluvõõraste keeldude ja muu ebamõistliku rakenduspraktika pärast ei saa sel juhul süüdistada seadust või seadusandjat.
Absurdimaial või pahatahtlikul tõlgendajal on võimalik lugeda iga seadust nõnda, et tulemus on totter või suisa põhiseadusvastane. Kui anda normidele naeruväärseim põhiseadust ja selles sisalduvat sõnavabadust eirav tähendus, tuleks hoiduda kaaskodaniku nimegi nimetamast temalt eelnevalt küsimata. See viiks asja niikaugele, et mitte ainult tagarääkimine, vaid üldse teisest inimesest rääkimine oleks seadusega keelatud. Keelust kinnipidamiseks tuleks aga ülal pidada ametnike rügementi, kes teeks iga küla- või kuulujutupuhuja kahjutuks. See ei oleks enam demokraatlik õigusriik.
Arvestada eesmärki
Seadusi ei tohi tõlgendada üksnes keeleliselt, seadusetähe kõrval tuleb näha ja arvestada ka eesmärki. Tsiviilühiskonna õiguskord on rajatud sellisele eeldusele.
Andmekaitseseadus pole ainus, mille grammatiline tõlgendamine viib rappa. Näiteks ütleb karistusseadustik, et teise inimese tapmise eest mõistetakse vabadusekaotuslik karistus. Teise inimese? Kas siis esimene ohver antakse andeks ja ühe inimese mõrvamise eest karistust ei olegi? Muidugi on. Silmas on peetud seda, et inimest ei panda enesetapukatse eest vangi. Kindlasti saaks seaduse täpsemalt sõnastada, ent absurdile püüdlevat tõlgendust ei välistaks seegi.
Või võtame põhiseaduse, mille 8. paragrahv ütleb: “Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.” Kas tõesti tuleb kodakondsuseta jätta kõik, kelle mõlemad vanemad on Eesti kodanikud? No ei tule. Mõistagi oleks võimalik lisada sõnake “vähemalt” või öelda, et igal lapsel, kelle ema või isa on Eesti kodanik, on õigus sünnijärgsele kodakondsusele, ent naljategijatele jääks ruumi ikka. Kui vana see laps olla võib? Kas laps lapseealisuse mõttes või laps põlvnemise mõttes? Seni pole õnneks tegelikult probleeme tekkinud ja pole ka vajadust esitada kodakondsusparagrahvi kaheksal lehel.
Ametniku juhtum
Kuid kas ajakirjandusvabadust tõesti ohustavad laused nagu “Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi”? Tsiteeritud seadusesäte tähendab, et ajakirjanik peab enne andmete avaldamist (tegelikkuses mõistagi piiripealsetel juhtudel) mõtlema, kas avalik huvi on küllalt suur, et inimesele ebameeldivusi valmistada. Ülekaalukas avalik huvi tähendabki, et avalik huvi peab üles kaaluma inimese eraelu riive intensiivsuse.
Võtame sünnipäevaõnnitluste juhtumi. Kuna isikukood on uue seaduse kohaselt avalik ja seega sünnipäevad nagunii teada, ei saa õnnitlust mitte kuidagi pidada tõsiseks eraelu puutumatuse riiveks. Avalik huvi jätkata aastatevanust traditsiooni on igal juhul kaalukam kui nõrk või isegi olematu riive.
Või teine näide: oletagem, et ministeeriumi osakonnajuhatajal sünnib sügava puudega laps. Nimetatud kesktaseme ametniku eraelus juhtunu vastu on kahtlemata teatav avalik huvi, ent kui inimene ise andmete avaldamiseks nõusolekut ei anna, siis ei ole õigust neid andmeid avaldada. Eraelu kaitse vajadus on siin kaalukam kui avalik huvi. Teistsugune oleks olukord juhul, kui sama osakonnajuhataja asuks läbi suruma näiteks mõne ülikalli ravivõtte (mis just tema lapse olukorda parandaks) kinnimaksmist haigekassa raha arvel. Sel juhul kaalub avalik huvi inimesele ebameeldivuste valmistamise üles. Paraku ei saa tõlgendamisruumita seadust teha, andmekaitse valdkonnas kindlasti mitte.
Vaja on mõistust
Öeldakse, et seadus peab olema üheselt mõistetav ja nii selge, et eri arusaamadeks pole ruumi. See on ideaalina õige, ent kahjuks saavutamatu eesmärk. Maailmas on püütud luua seadusi, mille rakendajaks võiks olla kas või masin, sest asjaolusid kaaluda ega seaduse eesmärki arvestada pole vaja. Kuid säärastest seaduseraamatutest on loobutud. Elu on nii mitmekesine, et kõiki juhtumeid ei saa ette näha ega nende õiglast ja head lahendust seadusesse kirja panna. Kõikjal on liigutud abstraktsema ja paindlikuma õiguse poole.
On tõsi, et juristide salakeel, mille eest president Lennart Meri hoiatas, ongi Eestis võimust võtnud. Tõsi küll, mitte sel määral nagu teistes riikides (lugege kas või näiteks Austria meediaseadust või Suurbritannia andmekaitseseadust), aga ikkagi sedavõrd, et tänapäevaste juurateadmisteta ei saa enam ka Eesti seadustest aru. See ei peaks nii olema: vähemalt nn elukondlikus sfääris võiksid seadused olla juristi abita mõistetavad.
Tõepoolest oleks hea, kui Eestis suudetaks õiguskord selges lihtsas eesti keeles lühidalt ja täpselt kirja panna ja veel nõn-da, et väärtõlgendused oleksid välistatud. Oleks imeline, kui sellised seadused viiksid ka õiglaste lahendusteni, välistades samas kõik õigussuhte poolte vahelised vaidlused. See oleks maailmas ainulaadne ja suurepärane saavutus.
Kuni seda aga pole suudetud, tuleb seadusi tõlgendada arukalt, saavutamaks seaduse eesmärgile enim vastavat tulemust. Andmekaitse direktiivi rakendamiseks ei ole ükski EL-i liikmesriik vaikivat ajastut kehtestanud. “Seadusi lugedes peab ikka terake möistust ka olema,” õpetas Tartu ülikooli riigiõiguse professor Jüri Põld juba esimesel kursusel.
Varem samal teemal:
Tarmu Tammerk “Ei soovi lillede ja liblikate õitseaega”,
EPL 5.2
