ÜLO MATTHEUS: Mida tahavad lapsed, seda ka vanemad
Mida enamat võikski üks tootja või müügimees unistada kui seda, et lapsed ei saaks eales täiskasvanuks. Kauba ja teenuste tootjad on oma eesmärgile lähemal kui ei kunagi varem – tänane täiskasvanud tarbija on rohkem laps kui ei kunagi varem.
Tootjate allutatud popkultuur on ilmselgelt liikumas aina suurema lapsemeelsuse suunas. See on kui infantilism, mis laenab oma vahendid lapse tunnetusmaailmast.
Kõige paremini tuleb infantilism esile uutes kolmedimensioonilistes (3D) animafilmides, mis ju tegelikult manavad esile meie alateadvuse kõige sügavamad ja õrnemad kihid ajast, mil me olime alles lapsed ning mängisime mänguautode, nukkude või science-fiction’i kollidega.
Nõnda on kõigest sellest, millest täiskasvanud varem häbelikult vaikisid, saanud nüüd mainstream ja ühtlasi töövahend tootjate käes. Kapiriiuleile või teadvuse sügavusse unustatud nukud ja kaisukarud on tolmust puhtaks pühitud ning arvutigraafika abil elama pandud.
3D animafilmid nagu “Shrek”, “Toy Story”, “Imelised”, “Shark Tale” jt, mis kannavad üldnimetust “koguperefilm”, pälvivad üha sagedamini kriitikute positiivset tähelepanu ja tunnustust kui popkultuuri uusimad suundumused. Kui Andy Warhol muutis kunstiks Campbelli supipurgid, siis tõesti, miks ei võiks kunstiobjektiks saada ka DreamWorksi sookoll Shrek või Pixari Mr Incredible?
Kafka versus Sookoll
Küsimus on pigem selles, kas me peame vajalikuks teadvustada, kuidas selline trend sünnib või kas üleüldse mängib mingit rolli tõsiasi, et selle kõige taga on vaid tootjad ja müügimehed, kelle soov on panna meid rohkem tarbima.
Laste puhul töötab see mehhanism väga lihtsalt – kui laps midagi näeb, siis tahab ta seda endale. Kui ta vaatab uut animafilmi, siis soovib ta osta selle filmi põhjal tehtud mänguasju, arvutimängu, koomiksiraamatut või riideesemeid.
Ajapikku, tänu infantilismi võidukäigule, on täiskasvanuil üha raskem laste soovidele vastu seista, sest sisimas meeldivad neile needsamad asjad mis lastelegi. Sellega on kaupmehed teinud lastevanematestki lastekaupade tarbijad.
Kui veel aastaid tagasi oli Eestis raske ette kujutada, et täiskasvanu läheb kinno lastefilmi vaatama ilma lapsi kaasa võtmata või et täie mõistusega inimene loeb avalikus kohas lasteraamatut, siis praegu pole selles enam midagi imelikku. Pigem vastupidi, neil, kelle lemmikuiks on Kafka, Mann või Murdoch, on oht muutuda fossiilideks, kes võivad huvi pakkuda heal juhul vaid paleontoloogidele.
Kokkuvõttes oleme jõudmas lapsemeelsuse, kunsti ja kaubanduse õnnistavasse sümbioosi, kus tööstureil jääb üle toota aina lapsemeelsemaid asju või nende asjade täiskasvanule mõeldud ekvivalente, et oma müüginumbreid suurendada.
Pole põhjust kahelda, et mälestus neist asjadest on meie kõigi mälus jätkuvalt olemas. Nii jääb üle vaid oodata, millal trendiloojad, tootjad ja müügimehed, kes on avastanud meie psüühika süvakihtidest ammendamatu kullaaugu, kõik selle välja kaevavad ja kaubaks muudavad.
