ÜLO MATTHEUS: Raha tagab vabaduse
Nii polnud mingitki võimalust sattuda lummusesse kaubaküllusest ja unustada end pikkadeks päevadeks hüpermarketitesse.
Täna olen ka mina ilmselt üks neist, kes pistab oma vana mobiili kiiktooli jalase alla või pillab WC-potti, sest uue mobiili saab 0-krooni eest. Ma olen üks neist, kelle võib leida klaasiste aatriumite surisevatelt eskalaatoritelt, et kokku osta või lihtsalt niisama näppida trääni, mida mul võib-olla polegi vaja.
Jah, nii põletav on kirg midagi osta, laduda korv täis, et siis kassa juures tunda, kuidas adrenaliin verre nõrgub, sest arve on oodatust suurem, mis tähendab, et järgmistel nädalatel tuleb tõsiselt haavu lakkuda.
Sõltuvus tarbimisest
Kui me sotsialismi tingimustes ehk arvasime, et meil puudub igasugune valiku ja mis tahes muu vabadus, siis mõnevõrra teisest aspektist vaadatuna leidsid nn Frankfurdi koolkonna esindajad Herbert Marcuse, Theodor Adorno jt, et ka kapitalistliku ühiskonna liikmed ei ole vabad, sest neid valitseb sõltuvus tarbimisest.
Marcuse väitel on inimese tõeline vajadus olla loov ja iseseisev ning ise enda eest mõtelda. Paraku on tänapäevane turumajandus asendanud need soovid Marcuse arvates võltsvajadusega tarbida aina rohkem ja rohkem.
Adorno arvates on ka kultuur muutunud industrialiseeritud tootmiseks, mis valmistab kaupu massidele. “Kultuuritööstus integreerib tarbijad teadlikult ülaltpoolt. Ta sunnib kokku kõrge ja madala kunsti sfäärid, mis on tuhandeid aastaid teineteisest eraldi seisnud, kahjustades sellega mõlemat,” kirjutab Adorno oma teoses “Kultuuritööstus”.
Ma ei tea, kas see on postmodernismi ajastu mõtlejate erapooletu sedastamine, lootusetu käegalöömine või ahastav appikarje, aga nukker on nii või teisiti tajuda, et aastakümneid tagasi kirja pandud mõtted olid prohvetlikud ja toimivad ka Eestis.
Kultuuritööstuse pealetungist Eestis kõneleb kas või operettide, muusikalide ja estraadietenduste vohamine. Kui need jääksid selleks mõeldud suurtele kommertslavadele, poleks probleem ehk nii sügav, kuid äritegemise buumiga on kahjuks kaasa läinud ka teatrid, kust kunst üha enam taandub.
Ja ka mina aitan sellele kaasa. Ka minul on oma osa ühiskonna kultuurilises vaesestumises, sest ka mina veedan aina rohkem aega marketites, selle asemel, et käia teatris või osta galeriidest kunstiteoseid.
Vabaduse puudumine
Nii tuleb meil tõdeda, et me oleme (valiku)vabaduse puudumise ühes ühiskonnas asendanud vabaduse puudumisega teises. Vahe on vaid selles, et sotsialismi tingimustes oli vabaduse puudumine sunnitud.
Ja kui väga me ka püüame sellele tootmise masinavärgile vastu seista, tarbimise vajadus imbub meie ajudesse rakkhaaval. Tehes meist tarbimisinimesed.
Mulle meenub üks eesti ärimees, kes ütles, et õnne alus on raha. Ilma rahata ei saa ta sõnul õnne olla.
Jah, raha ongi tarbimisühiskonna vabadus. Kui seda on piisavalt, siis võib inimene olla koguni nii vaba, et ta ei pea enam mitte midagi tegema.
Mulle meenub ka üks hästi tuntud lugu india targast, kes palmipuu all mediteerides osutas, et vaba olemiseks ja mitte midagi tegemiseks piisab ka sellest, kui lihtsalt istuda palmipuu all. Mõistagi ei osale too india guru tarbimise võidujooksus ja küllap ta piirdub vaid kausitäie kerjatud riisiga päevas.
Ma olen neid palmipuu all istuvaid tarku Indias ka oma silmaga näinud, aga ma võin kindlalt öelda, et ka selles osas puudub meil valikuvabadus: mitte keegi meist ei lähe palmipuu alla, vaid ikka kaubakeskusesse. Lõpuks oleme ju ka meie teatud viisil sellesama industriaalühiskonna tooted, millel on ette programmeeritud tooteomadused.
Samal teemal: Rein Ahas “Eesti mahub kümnesse angaari”, EPL 6.
