Mina seda ei ütleks. Paraku valitseb Eestis selline talupojamõistus või uskmatu Toomase mängimine, et meie siin oleme targemad kui mujal. Või et see ei ole oluline, mida sa sööd. Taanis on transrasvade kasutamine 2003. aastast keelatud, mullu keelati need Šveitsis, tänavu 30. septembril Kanadas Briti Co­lumbia provintsis. Võitlus transrasvadega on kui vastuvoolu ujumine: mängus on tohutud summad. Ka tubakatootjad rääkisid pikalt, et suitsetamine pole kahjulik.

•• Milles see transrasvade ohtlikkus siis seisneb?

1950-ndatel avastati kolesterooliprobleem, millele hakati tähelepanu pöörama 1960.–1970. aastatel. Slängis räägitakse „heast” ja „halvast” kolesteroolist, mida lü­hendatult kutsutakse vastavalt LDL- ja HDL-kolesterooliks. Kui nn halba kolesterooli on liiga palju, siis ta jääb veresoonte seinte külge, tekivad naastud ja veresooned ummistuvad. Seevastu „hea” kolesterool vähendab „halva” kolesterooli hulka. Mida vähem on LDL-kolesterooli veres, seda parem. Transrasvu on palju uuritud ning leitud, et need suurendavad veres „halva” kolesterooli hulka ja vähendavad „hea” kolesterooli hulka. See toob kaasa südame- ja veresoonkonna haigusi. Taanis prognoositakse, et aastaks 2023 – 20 aastat pärast transrasvade keelustamist – on südame- ja veresoonkonna haigustesse haigestumine poole võrra vähenenud.

••  Kus transrasvu üldse sisaldub?

ÜRO ja WHO toiduainete nimetamiskoodeks Codex Alimentarius defineerib transrasva kui rasva, mis on tööstusliku tekkega. Transrasvad tekivad eeskätt vedela rasva, õli tahkestamisel ehk hüdrogeenimisel – näiteks siis, kui rapsiõlist üritatakse teha margariini. Kui loete kauba etiketilt, et see sisaldab hüdrogeenitud rasvu, siis tõenäoliselt sisaldab see transrasvu. Täielikult hüdrogeenitud taimerasva ei ole võimalik tänapäeva tehnoloogiatega saada. Ikka jääb mõni protsent hüdrogeenimata. Kui öelda, et ka rinnapiimas on transrasvu, siis need ei saa sinna muidu kui ema enda toidusedeli kaudu.

Võib öelda, et transrasvad ko­he mürgistust ei tekita. Aga krooniline, pikaajaline negatiivne mõju on olemas isegi suhteliselt väiksel transrasva kogusel. Muidugi, iga asi mõjub ühele tugevamini kui teisele. Läänes hakkas südame- ja veresoonkonna haiguste esinemine sagenema enne kui meil. Seda võib seostada stressiga, aga sellegagi, et transrasvu sisaldav margariin oli meil Vene ajal nii ebameeldiva maitsega valge ollus, et seda eriti ei tarvitatud. Mõned uurimused viitavad, et transrasvad võivad suurendada diabeeti.

Suurem osa tarbitud rasvadest läheb energiaks. Ülejäänu ladestub, jääb organismi rasvkudedesse. Osa neist koguneb tavaliste rakkude, näiteks südame- ja ajurakkude membraanidesse. Transrasva molekul on aga jäigem või tahkem kui loodusliku konformatsiooniga tsisrasvhappe oma. Inimese organism on väga kohanev ja tuleb üldjuhul sellega toime, aga teatud stressiseisundis võib keha talitada teistmoodi.

••  Kui transrasvad on nii ohtlikud, siis miks neid üldse kasutatakse?

Nii on odavam. Transrasv on loomsest odavam ja säilib paremini.

•• Kas nende kasutamist peaks kuidagi rangemalt reguleerima?

Paljuski on see tarbijate harimise küsimus: pakendil peab transrasva sisaldus kirjas olema. Kuid tegelikult pole mingit mõtet toitu transrasvu sisse toppida. Keegi ei keela ju toiduainetööstustel pakendile märkida, et tooted ei sisalda transrasvu – see on ka eksporditurgudel konkurentsivõimeline. Pealegi – meie toiduainetööstuses ka­su­ta­tavad transrasvad on välismaalt sisse toodud. Miks ei võiks kasutada puhast kohalikku toorainet?  

•• Kas transrasvad on siis suurim probleem toiduohutusega?

Häda on selles, et üritatakse toota odavalt ja saada võimalikult suurt kasumit. Näiteks titaanoksiidi – värvaine E171, laevärvi koostisosa – panevad mõned tootjad mozzarella-juustu sisse, et see oleks ilus valge. Surrogaatasju on palju.

•• Teie ise üritate transrasvu vältida?

Jah, nii palju kui saan. Kui näen pakendilt, et toiduaine sisaldab hüdrogeenitud taimerasva, siis eelistan seda mitte osta. Ma ei söö küpsiseid, eriti ka mitte valget saia, kui seda pole just hüdrogeenimata rapsiõliga valmistatud. Ostan poest tavalist võid, rapsiõli, oliiviõli, leiba, kus transrasva pole. Ma usun teaduslikku maailmapilti. 

* Ülo Niinemets sai 2006. aastal Eesti riikliku teaduspreemia keemia- ja molekulaarbioloogia valdkonnas.

Varem samal teemal:

Raik-Hiio Mikelsaar:

Torm rasvaklaasis, 8.10