ÜLO VALK: Armulik jõuluvana
Ühes kristlaste külas oli hiljuti juhtunud imeline sündmus, mis tõi sinna palverändureid lähedalt ja kaugelt. Nimelt oli Neitsi Maarja sünnipäeval otse kuju jalge eest välja voolanud imettegeva veega kirgas allikas. Haiged ja vaevatud olid veest abi saanud, uue pühapaiga kuulsus oli kasvanud sedavõrd, et kirik vajas laiendamist. Muidugi oli pühakoht avatud kõigile, plastpudelis tervendavat vett said koju kaasa kristlased, muhameedlased ja hindud.
Küsisin kirikus ühe jumalasulase käest, kas Neitsi Maarja õnnistab kõiki vaatamata usutunnistusele. „Muidugi mitte,” vastas ta. „Jumalaema aitab ainult katoliiklasi. Võõrad võivad siin käia, aga abi nad ei saa.” Vastus polnudki üllatav, sest Lõuna-India külades eraldavad kogukondi ja kaste tugevad piirid. Näiteks kastivälistel paariatel ei tasu siseneda kõrgemast soost külarahva templitesse. Lähikonnast teati juhtusid, kus madalast seisusest külamees oli otsinud kõrgema jumala kaitset ja astunud mõtlematult tema pühamusse. Selle rüveda teo tagajärjeks oli olnud jumala kättemaks: hullumeelsus, haigestumine ja surm. Neis kultuurides, kus kogukonna identiteedi määrab eelkõige usuline kuuluvus, kipuvad religioossed sümbolid inimrühmi eraldama ja vastandama. Õige jumal kaitseb omasid vaenlaste ja võõraste eest ega luba väljastpoolt sekkumist. Näiteks Lõuna-India külajumalad hoiavad oma rahvast mujalt tulnud varaste, röövlite, nõidade ja deemonite eest.
„Tsaariusk” ja „hullud krahvid”
Niisiis, religioon ühendab ja eraldab inimesi. Kui 19. sajandi keskpaiku algas Eesti maarahva seas usuvahetus ja kümned tuhanded talupojad ühinesid õigeusu kirikuga, oli luterlaste seas pahameelt palju. „Tsaariusku” nimetati ebajumalateenistuseks, pappe valeprohvetiteks ja petisteks; mõned pastorid kuulutasid, et usuvahetus tähendab lepingut saatanaga. Õigeusu vaimulikud seevastu kirjeldasid luterlust kui külma ja ratsionaalset õpetust, mis jääb talurahvale võõraks, luterlasi nimetati muu-usulisteks (inoverets). Paraku raskendas luteri kiriku võitlust eestlaste hingede pärast asjaolu, et pastorid olid valdavalt sakslased, kelle kõrge seisus lihtrahvast heidutas.
Saksa kuju 19. sajandi rahvaluules on valdavalt hirmuäratav. Üksikud „hullud krahvid” ja head mõisnikud, kes talurahvast isegi jõulukingitustega meeles pidasid, jäävad kurjakuulutava üldpildi varju. Jakob Hurt, Villem Reiman ja teised kirikuõpetajad, kes suutsid ristiusku ja rahvuslikku vaimu ühendada, tulid hiljem. Nemad oskasid ka veenvalt selgitada, et rahvast siduvad väärtused on keel, kirjandus ja kultuuripärand, milles on olulisel kohal vanavara, sealhulgas rahvaluule. Varsti järgnes Nõukogude aeg, mis lõhkus maailma vaenupoolteks ja kehtestas eraldavad riigipiirid, et vaenulik võõras ei pääseks sisse ega omad välja.
Viisaastakute kaupa korraldatud ametliku aja rütmi ei sobinud jõulude kui sakraalse aja tähistamine, need pühad suruti varjatud pereringi.
Arenguõpetust kuulutav riigivõim nõudis suurejoonelist uue aasta tähistamist, et vaadata ikka helge tuleviku suunas, mitte ajas tagasi „inimkonna lapsepõlve” poole, kui sündis naiivne usk, et Jumala poeg kõndis inimeste seas. Näärivana ei sõitnud enam saanis, vaid kihutas viisnurgaga kaunistatud raketiga. Kirikutest ja kogudustest trampis üle sotsialistlik riik oma sihikindla usuvaenuga, mille järelmõju kestab.
Jõulud on teadagi kristlik püha, mis peaks meelde tuletama inimsoo Lunastaja tulekut. Kuigi kõik ei astu enam pühade ajal kirikusse, veedetakse aega üheskoos pidutsedes, lähisugulased kohtuvad koduses ringis pidulaua taga või kalmistul. Jõuluküünalde süütamine haudadel sai tavaks üsna hiljuti, kuid see kasvab välja varasematest uskumustest, et jõuluöögi on hingedeaeg, mil teispoolsuse väravad on lahti. Sel rahuajal käisid lahkunute hinged kodus, neile jäeti ööseks lauale söögipoolist ja mõnel pool köeti saun. Hilised teekäijad nägid kirikuaknaid tuledes, sest surnud pidasid öist jumalateenistust. Jõuluajal olid ka omad ohud, mistõttu tehti akendele ja ustele kriidi või söega ristimärke, et ringi luusivad kurjad vaimud sisse ei pääseks. Sel ööl võis kuulda loomi kõnelemas ja ingleid laulmas.
Paganlikud päkapikud
Ilmalikuks pöördunud Eesti ei hooli aga suuremat jõulude vaimulikust sisust, vaid naudib töövabu päevi, porterit ja verivorsti, võib-olla jõululaulude saatel, oodates külla jõuluvana. Tema toob ja jagab, mitte ei küsi ande äraviimiseks, nagu mardi- või kadrisandid, kelle ees suurte linnamajade uksed üha rohkem suletuks jäävad. Kadunud on küll jõuluvana pühalik hiilgus, sest tema eelkäija püha Nicolaus on kauge ja võõras.
Teisalt on hajunud ka jõuluvana deemonlikud palgejooned, mida vormis teadmine vanakuradist, kes kihutas oma lendaval saanil pikki vahemaid ja võis kriitilisel pühadeööl kloppida patuste ustele, et hoiatada ja karistada. Päkapikumehed kui äriilmaga kohanenud majahaldjad jälgivad meid kaupluste vaateakendelt, samuti nende akende kaudu, mida on avanud meedia. Nad tuletavad meelde, et kõik vajavad hoolitsevat tähelepanu, aga kuulutavad ka asjade ülemvõimu vaimu üle.
Muidugi on tänapäeva Eesti jõulud teistsugused kui sajanditaguses kristlikus kultuuris, kui nende pühade tähendus oli kõigile selge. Ometi võib ka nüüdisaegsetel lihtsatel sümbolitel ja tavadel olla sügavam mõte. Pidulikult kaetud laud tõstab esile jõulud kui pühadeaja, lahkunute meelespidamine seob sugupõlvi, heategevus ja kinkimine lähendab inimesi. Pole kaugeltki tähtsusetu, et jõuluvana ei tee numbrit kellegi usulistest veendumustest, emakeelest, isegi mitte südametunnistusest. Paganlikust tõust päkapikumehed ei erista sikke lammastest. Ja kui kellegi kõikenägev pilk inimlapsi jälgib, võime uskuda, et see vaade ei tapa kedagi.
