Link kopeeritud!

ÜLO VOOGLAID: Miks ülikool on diplomitehas?

 (7)

Mida rohkem on ühiskonnas kõrgharidusega inimesi, seda suuremad peaksid olema teadusmahuka tootmise eeldused.

Paraku on nüüd võimalik asutada kõrgkoole kümnete viisi ka nii, et õppeasutuses ei ole ühtki professorit, ning ometi jagada diplomeid/kraade õppekavas ette nähtud ülesannete täitmise alusel, peaaegu suva järgi.

Tallinna ülikooli rektor Rein Raud meenutab, et traditsiooniliselt on peetud kõrghariduseks süvateadmisi mingis kitsamas valdkonnas, millele lisandub laiapõhjaline maailmavaade ja oskus erialaspetsiifilisi andmeid kriitiliselt analüüsida. Loodetavasti ei pea rektor silmas üksnes erialaseid, vaid ka kutse- ja ametialaseid teadmisi. Ajaleheartikli maht on teadagi piiratud.

Rektor Raud märgib, et üks kõrghariduse kvaliteedi näitajaid on see, mida erinevamad on mõtetelt ja olemuselt ühe ja sama valdkonna lõpetajad. Jääme ootama, et ta lisaks ka teised kõrghariduse kvaliteedi hindamiseks vajalikud kriteeriumid. Seejärel saab Raud astuda veel paar sammu: selgitada, milline on Tallinna ülikoolis (miks ka mitte teistes ülikoolides?) toimuva õppe ja selle tulemuste kvaliteet ning mida oleks vaja ette võtta rahuldavaks peetava taseme saavutamiseks. Ülikooliseaduse järgi kehtib akadeemiline autonoomia. Isegi riigikogu ei saa teha ülikoolile ettekirjutusi. Tõsi, riigikogu võib mõne ülikooli eelarvet kärpida, kui seal toimuv õpe ei ole kooskõlas ülikooliseaduse või mõne muu seadusega ning õppe tulemustega ei ole võimalik rahul olla.

Raud kirjutab, et üha laiemalt võtab maad arusaam “ülikool töötab seda paremini, mida rohkem diplomeid ja mida lühema ajaga ta suudab välja anda”. Loenguid peetakse voorudes ja eksamit asendavad formaalsed testid – nii on kiirem, mugavam ja odavam, mis sest, et tulemus on kõlbmatu.

3 + 2 süsteemi bakalaureuseõpe on ettevalmistus selleks, et astuda (erinevasse!) magistriõppesse. Mäletan, et kui Bologna leping oli alla kirjutatud, väideti rahustavalt: nüüd on ülikooliõpe kõigile viieaastane. Häda ei ole praegu ainult selles, et tegelikult mahub magistriõppesse märksa vähem õppijaid, vaid et bakalaureused ei ole ülikooliõpet läbi teinud isikud. Kolme aastaga ei ole võimalik sedavõrd süveneda, et ettevalmistus kujuneks küllalt süsteemseks ja piisavalt hästi praktikaga seotuks. Teiseks puudub ülikoolidel ettekujutus sellest, kuidas kujuneb haritlane. Vaja oleks saavutada mitte ainult ühiskonna- ja kultuuriseos, vaid ka soov ja võime vastutada nii tulemuste kui ka võimalike tagajärgede eest.

Enamik teisi riike, kes on ka Bologna lepingule alla kirjutanud, kinnitab tänase päevani, et ühtlustamise idee on iseenesest hea, ent selle rakendamine võtab aega ja esialgu ei olda selleks valmis.

Kvaliteet ei huvita kedagi

Miks on ülikooliõppe kvaliteet alla käinud? Õppe ja selle tulemuse hindamiseks on üks kriteerium – lõpetajate arv – ja peamine parameeter on nominaalaeg. Seetõttu kindlustavad ülikoolid end sellega, et teevad bakalaureuseõppesse poolteist korda rohkem “tasuta” (loe: riigieelarvelisi) ja suure hulga “tasulisi” (loe: üliõpilase enda kinnimakstavaid) õppekohti. Elu on keeruline ja paljugi, mis võib kolme aasta jooksul juhtuda. Ka magistriõppesse tuleb samal põhjusel võtta õppijaid varuga. Tagatud peab olema mingi hulga väljalase “nominaalajaga”. Tähelepanu väärib  tõik, et seda, milline on lõpetajate ettevalmistuse kvaliteet (valmisolek mingil ametikohal hakkama saada, haritlasena ühiskonna- ja kultuurielust osa võtta, uuringutes osaleda jne), ei huvita kedagi – ei üliõpilasi ega õppejõude; ei haridus-, omavalitsus- ega muid juhte . Tegelikult ei ole ette nähtud vaadata ka seda, kuhu “lõpetajad” lähevad ja kellena nad tegutsema hakkavad.

Tallinna ülikooli rektor Raud on olnud ametis alles mõne kuu. Huvitav, miks teised rektorid on seni vaikinud? Raske uskuda, et ka neil on ükskõik. Veel vähem võib arvata, et nad ei saa olukorra tõsidusest ja selle kujunemise ning püsimise põhjustest aru. Ülikooliõppe taseme languse põhjusi oleks vaja hoolikalt analüüsida. Üks neist on peaaegu uskumatu metamorfoos: teaduslike uurimuste asemel kirjutatakse lihtsalt referaate, esseesid või mingeid kirjeldusi. Kui ei ole uurimusi, ei kasva juurde ka õppejõude ning need inimesed ei saa ajendada üliõpilasi teaduslikule või muule loomingule.

Loe veel

Kaua on haridus- ja teadusministeeriumi aadressil seal aetava  “kõrghariduspoliitika” pärast märkusi tehtud, aga seda ei ole arvestatud. Näis, kas nüüd, mil kogu Eesti kultuuriüldsus on olukorra tõsidusest informeeritud, leiab ka keegi ametnikest, kelle vastutusalasse need probleemid kuuluvad, et olukord Eesti ülikoolides (ja nn rakenduslikes kõrgkoolides) on räbal. Ja teeb ettepaneku niisugusteks muudatusteks, millega ülikooliõppesse kuhjunud probleemid hakkaksid lahenema.

Näis, millise hoiaku võtavad nüüd teised rektorid ja riigikogu kultuurikomisjon.


Samal teemal:

Rein Raud

“Kiire, mugav, odav?”, EPL 7.8.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare