Ulrich Bahnsen: Rasvane hädaoht
Rudolf Kaaks astub kaalule kerge ebamugavustundega. Ta on kaheksa kilo juurde võtnud. „Need lisakilod ei ole ilmselt lihasmass,” ütleb vähiuurija. „See ei ole tervislik.”
Seejuures on Kaaks sale nagu pilbas. Ta on 52-aastane, 1,88 meetrit pikk ja kaalub 81 kilo, tema kehamassiindeks (vaata infokasti) on 23. See on täiuslik normaalkaal. Ja kaheksa kilo vähem kaalus ta 34 aasta eest – abituriendina.
Ometi annab kaalutõus alust muretsemiseks. Rudolf Kaaks, kes töötab Heidelbergis Saksa vähiuuringute keskuse epidemioloogina, teab seda omast käest. Kaaks kuulub nimelt eksperdirühma, kes on aastatepikkuse detektiivitöö tulemusel paljastanud ülekaalulisuse alahinnatud ohu. Selle töö tulemused peaksid inimesed paanika äärele viima: pekikõht ei ole pelgalt esteetiline probleem – rasvapolster on sõna otseses mõttes eluohtlik.
Pakse ei ohusta üksnes kõrge vererõhk, ajurabandus ja infarkt, vaid ka diabeet, dementsus, kroonilised seljavalud ja liigesehaigused. Tüsedad haigestuvad ka vähki palju sagedamini kui saledad. Kõigest paar kilo üle normkaalu suurendab vähiriski, hoiatab epidemioloog Kaaks. „Ülekaalulisus on vähktõve puhul väga oluline faktor.”
Ülesöömine tekitab vähki
Põhimõtteliselt on seda ohtu teatud juba aastaid, kuid kaua drastiliselt alahinnatud. Veel 1996. aastal pidasid Harvardi ülikooli teadlased ülekaalulisusega kaasnevat vähiriski pelgalt spekulatsiooniks. Selle asemel oletati, et kogu vähiriskist kolmandik lähtub toksilistest ainetest toidus – ning suitsetamine moodustab teise kolmandiku.
Kuus aastat hiljem oletasid needsamad teadlased, et ülekaalulisuse riskifaktor vähi puhul on 10 kuni 12 protsenti. Nüüdseks on aga Kaaksi sõnul toimunud „suur paradigmamuutus”. Arvud näitavad: vähi taga on inimeste krooniline ülesöömine, mitte näiteks munades sisalduvad dioksiinid. Toidus sisalduvad kahjulikud ained ühtekokku mängivad vähki haigestumise puhul väikest rolli.
Ainuüksi Ameerika Ühendriikides sureb aastas rasvtõvest tingitud kasvajasse kuni
115 000 inimest – see tähendab, et iga viies vähki surnu on langenud omaenda ülekaalulisuse ohvriks. Saksamaal haigestub aastas vähki 470 000 inimest – ja neist haigusjuhtudest poolte taga on välditavate vähifaktorite tappev trio: suitsetamine, nakkused ja ülekaal käsikäes liikumisvaegusega.
Paljudesse vähivormidesse haigestumine on 20 kuni 50 protsendil juhtudest seotud otseselt rasvumisega. Ja Kaaks kinnitab, et see nimekiri järjest pikeneb. Seni on suitsetamist peetud vähi riskifaktoriks number üks, kuid peagi võib juhtuda, et suitsetamine tõugatakse troonilt ja põhiliseks riskifaktoriks saab hoopis ülekaal. „Rasvumist kui vähktõve põhjust tuleb võtta vähemalt sama tõsiselt kui suitsetamist,” manitseb Saksa vähiuuringute keskuse juht Otmar Wiestler.
18,5 mln tonni liigset rasva
Ülekaalulisi inimesi on maakeral 30 protsenti rohkem kui alatoitunuid. Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini instituudi uurijad arvutasid hiljuti välja, et kogu maailma ülekaalulised kannavad endaga iga päev kaasas vähemalt 18,5 miljonit tonni üleliigset pekki. Mullu teatas ÜRO, et esimest korda inimkonna ajaloos pole maailma suurim terviseoht enam nakkushaigused, vaid hoopis ülekaalulisus. Igal aastal sureb maailmas ülekaalu tagajärjel 35 miljonit inimest: nende surma põhjus on rasvumisest tingitud diabeet, südame-veresoonkonna haigused ja vähk. Ülekaalulistel ja diabeedihaigetel on teistest suurem kasvajarisk ja nagu hoiatas jaanuaris ajakiri Science, on ülekaalulistel, kui nad haigestuvad vähki, suurem risk sellesse ka surra.
Selleks et kasvajarisk oluliselt suureneks, ei ole vaja isegi tohutut kaalutõusu. Kui 1,85 meetri pikkune mees sööb end 86-kilosest 102-kiloseks, nihkub ta ülekaaluliste kategooriast (kehamassiindeks üle 25) rasvunute kategooriasse (kehamassiindeks üle 30). Need 16 lisakilo suurendavad ta vähiriski vähemalt 20 protsenti. Teatud vähiliikide puhul suureneb statistiline risk veelgi rohkem: soolevähi puhul koguni kaks korda, neeruvähi puhul 2,5 korda, söögitoruvähi puhul kolm korda. Naiste tervisele mõjub rasvunute kategooriasse jõudmine eriti ohtlikult. Rinnavähi risk suureneb kaks ja emakakartsinoomi risk koguni 3,5 korda. Kui Saksamaal, kus elab 80 miljonit inimest, oleks kõigil inimestel normaalne kehamassiindeks (alla 25), oleks igal aastal 40 000 uut vähijuhtu vähem.
Inimene, kelle kehamassi indeks on 24, kuulub ametlikult normaalkaalu lahtrisse (näiteks 1,85 m pikk ja 84 kg raske), kuid tema soolevähi risk on oluliselt suurem kui kõhnal inimesel, kelle kehamassiindeks on 19. Seejuures näitab kehamassi indeks inimese kehal olevat rasvkudet vaid umbkaudu. Ülekaalulisus käib tavaliselt käsikäes liikumisvaegusega. Ja kui inimese lihased on alaarenenud, võib ta kehamassi indeks olla küll normi piires, kuid rasvkudet on ikka liiga palju.
Vähiriski suurendavad ka peidetud rasvavarud, mis kehamassiindeksit samahästi kui ei mõjuta. Ka saledad, kuid kehaliselt väheaktiivsed inimesed koguvad kõhukoopasse siseorganite vahele rasva. Seda rasvkudet ei näe, kuid vähiuurijad peavad seda eriti ohtlikuks. See nn vistseraalne rasv pumpab nimelt kehasse vähki tekitavaid aineid – rohkemgi veel kui kõhule või puusadele ladestunud rasv. Praegu on see alles teooria, kuid nagu ütleb Kaaks, on väga tõenäoline, et vähiriski suurendab ennekõike vistseraalne rasv. Kui see faktor statistiliselt arvesse võtta, võib öelda, et tervelt 35 protsenti naiste rinnavähi juhtusid tuleneb rasvumisest – mitte viiendik, nagu seni on arvatud. Ja igast kolmest emakakartsinoomist kahte saab seostada rasvumisega.
Liiga paksud lapsed
Terviseeksperte teeb ärevaks noorte inimeste kehakaalu tõus. Ülekaaluliste laste arvu suurenemine on häiriv, kirjutasid USA Harvardi ülikooli teadlased Melin Khanderkar, Paul Cohen ja Bruce Spiegelmann väljaandes Nature Reviews Cancer. (16–24-aastastest Eesti meestest on ülekaalulisi üle viiendiku, sama vanadest naistest ligi kuuendik.) Kuna kasvaja arenguks kulub väga kaua aega, tekitab eriti muret just noorte inimeste ja laste ülekaal.
Epidemioloogide hoiatusi toetab terve hulk uusi avastusi molekulaarsete protsesside kohta, mis ületoitunud organismis vähi arengut kiirendavad. Üha ilmsemaks saab, et rasvunud inimese organismis tekib signaalmolekulide kaos. Immuunrakud rändavad rasvakihtidesse ja hakkavad organismi signaalainetega üle ujutama. Kahtlustatakse, et signaalmolekulid, nagu leptiin, TNF-alfa ja interleukiin, vallandavad kudedes kontrollimatu rakkude arengu ja metastaaside moodustumise. Samal ajal väheneb tüseda inimese kehas vähi teket pärssiva adiponektiini eritumine.
Kaost suurendab veelgi ülekaalulisuse ammu tuntud mõju ainevahetusele: verre koguneb rasvhappeid; süda, skeletilihased ja rasvkude ise kaotavad veresuhkrut alandava hormooni insuliini vastuvõtuvõimet. Et veresuhkrut normaaltasemel hoida, pumpab kõhunääre üha suuremaid selle hormooni koguseid vereringesse ja insuliini tase tõuseb ebanormaalseni.
Sellise nõiaringiga ei alga üksnes diabeet. Vere kõrgenenud insuliinitase võib üle kuumendada mehhanismid, mis kontrollivad rakkude kasvu ja nende surma, rakkude jagunemist ja metastaaside moodustamist. Nagu näha, armastab vähk rasvunud inimeste ainevahetust, ütleb Kanada vähiekspert Michael Pollak Montreali McGilli ülikoolist.
Liikumine kaitseb vähi eest
Lisarisk on vähene liikumine. Kehaline tegevus kaitseb vähi eest – ja mitte üksnes tänu sellele, et see soodustab kehakaalu langetamist. Nagu ütleb Heidelbergi vähikeskuse vähiuurija Karen Steindorf: „Tüsedad inimesed saavad sportides oma vähiriski vähendada ka juhul, kui nad alla ei võta.”
Istuva eluviisi ohtudest kirjutasid äsja Harvardi ülikooli terviseuurijad erialaajakirjas Lancet: iga kümnes surmajuhtum on tingitud vähe liikuvast elustiilist. Ainuüksi Euroopas oleks igal aastal 24 000 soolevähisurma vähem, kui kõik inimesed end nädalas 150 minutit kehaliselt liigutaksid. Kuid seda teevad nad üha vähem. Ligi pooled 16–24-aastased noored ei liigu pea üldse.
Rahvastiku rasvumine õõnestab ka lootust, et tänu suitsetajate arvu vähenemisele on tulevikus oodata vähi taandumist. Kui suitsetajate osakaal ühiskonnas vähenebki, kuid ülekaaluliste osa suureneb, siis kopsuvähki haigestumine võib küll väheneda, kuid teistesse vähivormidesse haigestumine suureneda.
Jääb küsimus, kas suitsetamise maha jätnud inimesed oma vähiriski teinekord hoopis ei suurenda.
Suitsetamise maha jätnud inimesed võtavad sageli drastiliselt juurde, aga kui kehakaal tõuseb kümme kilo või rohkem, suureneb ka üldine vähirisk. Kopsuvähi risk väheneb aga – kui üldse – üliaeglaselt.
Ennetus näikse olevat parim vahend – nii suitsetamise kui ka söömise puhul. Kord juba kogutud rasvast vabaneda on raske ja seetõttu ei tea vähiuurijad ühte olulist asja: kas suur kaalukaotus ka vähiriski vähendab? Usaldusväärseid uuringuid napib katseisikute nappuse tõttu, kes oleksid oluliselt kaalust alla võtnud ja suutnud uut kaalu ka hoida.
Ulrich Bahnsen, teadusajakirjanik
Copyright: Die Zeit, nr 31/2012 Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Fakte ja soovitusiKuidas mõõta ülekaalu?
••Rasvumise hindamiseks on mitu meetodit. Sageli kasutatakse kehamassiindeksit: kaal kilogrammides jagatakse pikkusega meetrites ruudus. Näiteks: 81 kg : (1,88 m korda 1,88 m) = 23. Ülekaaluline on see, kelle indeks on üle 25.
Veel parem on aga kasutada vööümbermõõdu suhet pikkusesse sentimeetrites. Vööümbermõõt ei tohiks olla enamat poolest pikkusest.
••Kui aastal 1998 ütles 28 protsenti eestlastest, et nende elustiil on „väga väheliikuv”, siis aastal 2010 ütles seda juba 38,7 protsenti. Eriti palju on väga väheliikuva elustiiliga inimeste seas 16–24-aastasi noori. 16–24-aastastest meestest 45,8% ütles, et nad liiguvad „väga vähe”. 16–24-aastastest naistest hindas enda elustiili aastal 2010 „väga väheliikuvaks” 55,1%. Kõige rohkem on väga väikse füüsilise aktiivsusega inimesi Tallinnas ja keskmisest kõrgema sissetulekuga inimeste seas. TAI
