Link kopeeritud!

ULRICH BECK: Kriisi fataalne oht

 (187)

Kesk Teise maailmasõja järgseid varemeid unistas Winston Churchill aastal 1946: „Kui Euroopa kunagi ühineks, poleks tema neljasaja miljoni elaniku õnnel, heaolul ega kuulsusel piire.”


Praegu ohustab meid vastupidine: kui globaalne majanduskriis suudab Euroopa murendada, poleks piire Euroopa poliitikute ja tema viiesaja miljoni elaniku õnnetusel, hädal ja häbil!

Kas me ei ela aastal 2009 üle samasugust maailmarevolutsiooni nagu aastal 1989? 20 aasta eest langes ootamatult Berliini müür, varises kokku sotsialistlik Nõukogude Liit ning kogu külma sõja aegne bipolaarne maailmakorraldus. Praegusel tähtpäeva-aastal ähvardab aga kokkuvarisemine irooniliselt just nimelt sedasama kapitalismi mudelit, mille võitu toona pühitseti – ehk siis ettekujutust, et vaba turg on lahendus. Ning selle kokkuvarisemine ähvardab endaga kaasa rebida ka Euroopa Liidu. Kuhu jääb Euroopa kirglik ülesehitustöö? Kuhu jääb Churchillide visionäärlik hääl?

Möödunud sügisel, mil finantskrahh rebis Euroopa Liidu eemale oma lemmiktegevuse – peegli ees seismise – eest, mõtlesin ma: mu jumal, milline võimalus! Finantskriis tundus olevat Euroopa Liidu jaoks sama hästi kui loodud. Arvestades kriisi globaalsust, ei saa sellele tõhusalt vastata üheainsa rahvusriigi piires – see võib olla koguni kontraproduktiivne. Kes siis veel, kui mitte Euroopa Liit, oskab rahvuslikke huve esindada rahvusüleste ühishuvide kaudu? Vaadates kiirust, millega kriis suutis seljatada kõik riiklikud pääsemislootused, tundus, et uueneb Euroopa riikide koostöömudel, mis suurendab kokkuvõttes kõigi võimalusi. Vähim, mida võis oodata, oli Euroopa Liidu ühine reaktsioon, mis andnuks maailmale eeskuju sobivast vastusest kriisile.

1930-ndate õppetund

Kui kõik keerleb selle ümber, millised peavad olema rahvuslikud päästepaketid, unustatakse 1930-ndate aastate suure depressiooni kõige tähtsam õppetund: iga tagasitõmbumine rahvuslikku idülli on fataalne – see, mis praegu vaid ähvardab, võib osutuda reaalseks: maailmamajanduse kokkuvarisemine.

Maailm oleks paremas olukorras globaalselt vastu võetud päästepaketiga, mis ergutaks eratarbimist Hiinas, Jaapanis ja EL-is, elustaks avalikku sektorit USA-s ja pakuks tulevikuperspektiivi maailma finatssektori restruktureerimiseks. See, mida selle asemel kiirtempos tehti – tšekid käpuli pankadele – näib olevat sama hästi kui mõttetu. Tööpuudus kasvab globaalselt. Euroopa on juba sotsiaalsete rahutuste ja ksenofoobia surve all.

Kriis on tabanud Ida-Euroopa maid, kes tunnevad end nüüd kapitalistliku süsteemi poolt hätta jäetuna. Ehkki nende riikide haavatavus on väga erinev, on šokk ja pettumus suur. Ning parempopulistid hõõruvad käsi.

Euroopa kriis viskab õhku küsimuse: mis „on”, mida tahab tegelikult EL? Kas leidub usutav seletus, miks on Euroopa Liitu vaja? Või ehk tuleb just praeguse kriisi ajal Euroopa Liidu mõtet uuendada?

Jah, kui Euroopa Liitu poleks, tuleks ta praegu välja mõelda. 21. sajandi algul Euroopa Liit mitte ei ohusta rahvuslikku suveräänsust, vaid teeb selle võimalikuks. Maailmariskiühiskonnas ei ole isoleeritud rahvusriigid teovõimelised ega suveräänsed.

Natsionalismi joovastus

Euroopa rahvusriikide suurem oht ei tulene mitte teiste maade tegudest ega Euroopa Liidust, vaid omaenda vastutustundetust suhtumisest EL-i. Kui liikmesriigid rahvuslike reflekside joovastuses tõmbuvad euroopalikust vastutusest tagasi, kaotavad kõik. Poliitiliseks tegevusväljaks pole kosmopoliitsuse ajastul mitte rahvusriik, vaid regioon.

Kas vastastikune rahvuslus on lahendus? Selle vaatepunkti järgi on igal riigil kohustus juhtida oma finantsprobleeme. Ühtaegu peab iga riik tunnustama teiste Euroopa rahvaste suveräänsust, et kõik riigid suudaksid vältida oma majanduspoliitiliste otsuste negatiivseid mõjusid. See vaade tugineb kolmel printsiibil: võrdsed õigused, vastuvõetud meetmed ja vastastikune vastutus. Sellele lisandub veel neljas printsiip: järsk keeldumine Euroopa Liidu majanduspoliitilise kompetentsi ülesehitamisest.

See vastastikuse rahvusluse mudel võib olla piisav headeks aegadeks, kuid kriisiperioodidel jookseb see karile. Ükski riik ei ole piisavalt tugev, et teisi mülkast välja tirida. Ühtaegu muutub ülimalt ilmseks, kui seotud kõik on: kui üks läheb „pankrotti”, tõmbab ta teised järele.

Nostalgiline Lebenslüge

Loe veel

Euroopa ei vaja mitte vähem, vaid rohkem Euroopat. Just globaalne kriis näitab: rahaliidul pole ilma poliitilise liidu perspektiivita mõtet. Ning seni ei ole Euroopa Liidus ühist rahanduspoliitikat, maksupoliitikat, tööstuspoliitikat ega ühist sotsiaalpoliitikat, et finantskriisi tagajärgedele tõhusalt vastu astuda.

Just kriisiajal võiks mõelda Euroopa Liidu toomisele uutele alustele. Siis seisaks Euroopa maailmariskiühiskonnas uue reaal­poliitika eest. Võrgustunud maailmas peab rahvusliku reaalpoliitika maksiim – mille järgi tuleb rahvuslikke huve esindada riiklikul tasandil – asendada kosmopoliitliku reaalpoliitika maksiimiga: meie poliitika on rahvuslikul tasemel seda edukam, mida euroopalikum, mida kosmopoliitlikum ta on.

Euroopat pidurdab te­ma intellektuaalse eliidi rahvuslik Le­benslüge (elu vale – toim). Need inimesed kurdavad näotu eurobürokraatia üle. Või selle üle, et demokraatiast taganetakse. Kuid seejuures lähtuvad nad vaikimisi ühest täiesti irreaalsest oletusest – justkui oleks olemas tagasitee rahvusriikliku idülli juurde. Naiivselt peetakse loomulikuks ja igaveseks seda, mida veel kahe-kolmesaja aasta eest peeti ebaloomulikuks ja absurdseks. See intellektuaalne protektsionism, nostalgiline Lebenslüge ei valitse pelgalt Euroopa paremäärmuslikes ringkondades. Ta valitseb – ületades lõhe parem- ja vasakpoolsuse vahel – ka kõige haritumates ja elitaarsemates ringkondades.

Lihtsustatult on küsimus järgmine: kas rohkem Euroo­pat või üldse mitte Euroo­pat. Vaid kriisi kaudu uuenenud Euroopa Liit saab koosmõjus Obama uue maailmale avatusega usaldusväärselt ja tõhusalt rakendada finantsturgude regulatsiooni.

Eluloost

Ulrich Beck

(snd 1944)

•• Üks maailma tuntumaid sotsiolooge, keda meedia armastab pärjata staarsotsioloogi tiitliga. Ta on Müncheni ülikooli ja Londoni Majanduskooli professor. Maailmakuulsaks sai ta raamatuga „Riskiühiskond – teel uue modernsuse poole” (ee 2005), kus ta kir­jutab, et kui ajaloo vara­sematel perioodidel lähtusid riskid inimühiskonnast väljastpoolt – loodusõnnetused, haigused – siis tänapäe­val on need üha enam inimeste endi toodetud: kesk­kon­na­reostus, tuumarelvad jne. Ulrich Beck on kirjutanud mitukümmend raamatut, sh „Mis on globaliseerumine?” (1997), „Kosmopoliidi pilguga” (2007) ning „Tavaline armastuse kaos” (1995).


Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

Artikkel ilmus ajalehes Die Zeit. Eesti Päevaleht avaldab selle Ulrich Becki isiklikul loal.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare