Link kopeeritud!

Ulrich Beck: riskiühiskond

 (1)

Poliitika ja mittepoliitika vahetavad kohad
Ühiskondlike muutuste ja poliitilise juhtimise suhet käsitletakse traditsiooniliselt “lõhestunud kodaniku” mudeli abil. Ühelt poolt kasutab inimene kui citoyen oma demokraatlikke õigusi kõikidel poliitikakujundamise areenidel ning teisalt kaitseb ta kui bourgeois oma erahuve töö ja majanduse valdkonnas.

##Sellest lähtuvalt eristatakse poliitilis-administratiivset ja tehnilis-majanduslikku sfääri. Poliitilise sfääri keskne printsiip on, et kodanikel on võimalus osaleda esindusdemokraatia institutsioonides – parteides, parlamendis jne. Otsustusprotsess ja seeläbi ka poliitilise võimu rakendamine järgib õigluse maksiimi ning põhimõtet, et võimu ja sundi tohib rakendada vaid valitsetavate nõusolekul.

Progress asendab hääletust

Bourgeois´ tegevust ning tehnilis-majanduslike huvide sfääri peetakse seevastu mittepoliitikaks. Selline ettekujutus tugineb esmalt tehnilise ja sotsiaalse progressi võrdsustamisel; ning teisalt veendumusel, et tehnoloogia areng tuleneb vältimatust tehnilis-majanduslikust sunnist. Tehnoloogiline innovatsioon suurendab individuaalset ja kollektiivset hea-olu. Selle negatiivseid kõrvalmõjusid (dekvalifitseerumine, tööpuuduse risk, oht loodusele ja inimtervisele) on alati õigustatud elatustaseme tõusuga. Isegi lahkarvamused “sotsiaalsete tagajärgede” üle ei takista tehnilis-majanduslikku innovatsiooni. See protsess jääb oma olemuselt kõrvale poliitilisest legitimeerimisest. Innovatsioon oleks justkui immuunne kriitika suhtes, eriti võrreldes demokraatlik-administratiivsete protseduuride keerukate reeglite ja aeganõudvate protseduuridega. Progress asendab hääletust. Enamgi veel – progress asendab küsimusi, ning kõik selle eesmärgid ja seni veel tundmatud tagajärjed on justkui ette heaks kiidetud.

Selles mõttes muutub innovatsiooniprotsess lõhestatuks. Vaid väike osa otsustusõigusest ühiskonna kujundamise üle kuulub veel poliitilisele süsteemile ning allub parlamentaarse demokraatia põhimõtetele. Teine osa sellest jääb avaliku kontrolli alt välja, olles delegeeritud ettevõtete investeerimisvabadusele ja teaduse uurimisvabadusele. Sotsiaalsetest muutustest saab selles kontekstis majanduslike ning teaduslik-tehniliste otsuste kõrvalmõju. Inimesed panevad end maksma turul, lähtuvad kasumlikkuse reeglitest, viivad läbi teaduslikku ja tehnilist uurimistööd – muutes seeläbi igapäevaelu reegleid.

Industriaalühiskonna globaliseerumisega on seotud kaks vastandlikku ühiskonnamuutmise protsessi – ühelt poolt poliitilis-parlamentaarse demokraatia loomine ning teisalt mittepoliitiline, ebademokraatlik sotsiaalne muutus “edusammude” ja “ratsionaliseerimise” kattevarju all.

Ühest küljest eeldavad poliitilise süsteemi institutsioonid – parlament, valitsus ja poliitilised parteid – tööstuse, majanduse, tehnoloogia ja teaduse tootmistsüklit. Teisest küljest muutub aga seeläbi etteprogrammeerituks kõigi ühiskonnaelu valdkondade pidev muutmine tehnilis-majandusliku progressi kattevarju all, mis on selges vastuolus kõige lihtsamate demokraatia reeglitega, milleks on teadmine ühiskonna muutmise eesmärkidest, diskussioon, hääletus ja heakskiitmine.

Juba alanud, teatavaks tehtud või veel piirjooni omandavate muutuste lained vapustavad ühiskonda. Need muutused ületavad nii oma sügavuselt kui ka haardeulatuselt kõigi viimaste aastakümnete reformikatseid. Samal ajal kui poliitilises süsteemis valitseb seisak, on tehnilis-majanduslikku süsteemi haaranud muutmispalavik, mis paneb inimliku fantaasia julgusproovi ette. Science-fiction´ist saab mälestus möödunud ajast. Võtmesõnad on tuntud – looduse purustamine, töö süsteemimuutus, klassitraditsioonide murenemine, sotsiaalse ebavõrdsuse teravnemine ning uued, katastroofi piiril balansseerivad tehnoloogiad.

Loe veel

Mulje “poliitilisest” seisakust on petlik. See mure on esile kerkinud ainult seetõttu, et poliitika on taandatud vaid sellele, mis kannab “poliitika” silti – poliitilise süsteemi tegevustele. Ent kui asja vaadelda laiemalt, ilmneb, et ühiskond on revolutsiooniliste muutuste keerises. Ning need ühiskonnamuutused toimuvad “mittepoliitika” kattevarju all. Selles mõttes pole rahuolematus poliitikaga üksnes rahulolematus poliitika endaga. Pigem on see seotud asjaoluga, et poliitilised institutsioonid on kaotanud võimu; ning samal ajal leiavad mitte-poliitika sildi all aset ülisuured ühiskondlikud muutused. Seega on poliitika ja mittepoliitika mõiste muutunud ähmaseks ning vajavad süsteemset ülevaatamist.

Uue ühiskonna piirjooned

Mõlemad arengud – heaoluriigi kahvatumine omaenese edu tõttu ning laiahaardeliste tehnoloogiliste innovatsioonide laine koos seni tundmatute tulevikuohtudega – muudavad poliitika piire. Ja seda kahes mõttes. Ühest küljest piiravad tunnustatud ja kasutatavad õigused tegutsemisvabadust poliitilise süsteemi sees, andes tõuke uute poliitiliste osalusvormide – kui uue poliitilise kultuuri – tekkele väljaspool poliitikasüsteemi (kodanikuinitsiatiivid ja ühiskondlikud liikumised). Selles mõttes ei saa seda, et valitsuste võim riiklikku poliitikat kujundada ja ellu viia on ahenenud, tõlgendada poliitilise süsteemi läbikukkumisena. Pigem vastupidi – see tuleneb demokraatia ja heaoluriigi teostumisest, kus kodanikud oskavad oma huvide ja õiguste kaitseks kasutada kõiki avaliku ja õigusliku kontrolli vahendeid.

Kuid teisest küljest kaotab tehnilis-majanduslik areng üha enam oma mittepoliitilist iseloomu, sest avardunud on nii selle muutmispotentsiaal kui ka riskide haardeulatus. Kui uue ühiskonna piirjooned ei sünni enam parlamendidebattides ega täidesaatva võimu institutsioonides, vaid hoopis mikroelektroonika, reaktoritehnoloogia ja inimgeneetika arengu läbi, hakkavad purunema need konstruktsioonid, mis seni moderniseerumisprotsessi neutraliseerisid.

Samal ajal jääb tehnilis-majanduslik sfäär parlamentaarse legitimeerimisnõudmiste eest ikka veel varjatuks. Tehnilis-majanduslik areng asetub seega poliitika ja mittepoliitika vahele. See muutub millekski kolmandaks, omandades ebamäärase subpoliitika staatuse, mille tekitatud ühiskonnamuutuste haardeulatus on pöördvõrdelises seoses nende legitimeerimisega.

Ent sellal kui riskid kasvavad, muutub nende päritolu aegamööda avalikuks. Riiklikud kontrolliorganisatsioonid ja riskitundlik meediaavalikkus hakkavad siin kaasa rääkima, püüdes erasektori ja teaduse “intiimpiirkonna” arengu kujundamises osaleda. Tehnoloogiliste muutuste arengusuunad ja -tulemused muutuvad arutelu objektiks ja legitimeerimiskohustuslikuks. Seega vajavad nii äri kui tehnilis-majanduslik sfäär uut poliitilist ja moraalset dimensiooni, mis seni oli nende jaoks võõras. Või kui soovitakse – majanduse kurat peab end piserdama avaliku moraali pühitsetud veega ning ümbritsema end keskkonna- ja ühiskonnateadlikkuse aupaistega.

Poliitika ja mittepoliitika vahetavad kohad

Nüüd vallandub areng, mis vastandub heaoluriigi ülesehitamisele 20. sajandi kahel esimesel kolmandikul. Kui siis omandas poliitika “interventsiooniriigi” võimupotentsiaali, nihkub nüüd ühiskonna kujundamise võime poliitilisest süsteemist teaduslik-tehnilisse ja majandussfääri. Niisiis vahetavad poliitika ja mittepoliitika kohad.

Poliitika muutub mittepoliitikaks ja mittepoliitika poliitikaks. Paradoksaalsel kombel on see rollivahetus – samaks jäävate fassaadide taga – seda ulatuslikum, mida loomulikumaks peetakse poliitika ja mittepoliitika traditsioonilist eristamist. “Majandusarengu” ja “teaduse vabaduse” toetamine ning kindlustamine ei tähenda midagi muud, kui seda, et poliitika kujundamise eesõigus libiseb poliitilis-demokraatliku süsteemi käest majanduse ning tehnilis-teadusliku “mittepoliitika” kätte – olemata seejuures demokraatlikult legitimeeritud. Algab revolutsioon normaalsuse kattevarju all, mis kaitseb end igasuguse sekkumise eest, kuid vajaks sellele vaatamata avalikkuse heakskiitu.

See areng on ebatavaliselt tulemusterohke ja problemaatiline. Heaoluriigi projektis oli poliitika olnud suuteline välja arendama teaduslik-tehnilise süsteemi suhtes autonoomia eesmärgiga vajadusel turujõududesse poliitiliselt sekkuda.

Nüüd – vastupidi – ohustab poliitilist süsteemi võimust ilma jäämine. Poliitilised institutsioonid muutuvad administraatoriteks arengule, mida nad ei ole planeerinud ega suuda kujundada, ent mille eest nad ometi peavad kuidagi vastutama.

Teisalt on teaduses ja äris tehtavad otsused laetud mõjuvõimsa poliitilise sisuga, millel samas puudub ühiskonna heakskiit. Ühiskonda kujundavad otsused muutuvad kidakeelseks ja anonüümseks.

Äris on nad seotud investeerimisotsustega, kusjuures nende võimet muuta ühiskonda mõistetakse kui “prognoosimatuid kõrvalmõjusid”. Empiirilised ja analüütilised teadused, mis töötavad välja uuendusi, on nende endi poolt loodud innovatsioonide tagajärgede tagajärgedest ära lõigatud. Teadmatus tagajärgedest ja nende eest mitte vastutamine – see on teaduse arenguprogramm. See, mida me ei näe ja ei taha, muudab üha ohtlikumalt maailma.

See mäng, kus poliitika ja mittepoliitika on vahetanud rollid, ent fassaadid on jäänud samaks, muutub kummituslikuks. Poliitikutele öeldakse, kuhu viib see tee, millel puudub plaan ja millest puudub arusaamine – kusjuures ütlejaks on need, kes seda samuti ei tea ning kes on huvitatud hoopis muust – materiaalsest kasust – seega millestki kättesaadavast.

Poliitikud peavad kätteõpitud, usaldust äratavate žestide abil tutvustama valijatele seda reisi tundmatule maale, justkui oleks see nende endi välja mõeldud ja hoolikalt kaalutud – ning seda kõike vaid ühel põhjusel – sest juba algusest peale pole olnud ega ole ühtegi teist alternatiivi. Tehnilise progressi “hädavajalikkus” muutub lukuks, mis kindlustab selle demokraatliku (mitte-)legitimeerimise protsessi. Ning lääne demokraatia kõige arenenumas staadiumis võtab võimu üle prognoosimatute kõrvalmõjude “ei kellegi valitsus” (Hannah Arendt).

Saksa keelest tõlkis Külli-Riin Tigasson

© Copyright Suhrkamp Verlag, Frankfurt am Main 1986

Tõlgitud teosest Ulrich Beck (1986): Risikogesellschaft. Auf dem Weg in eine andere Moderne, lk 300–306.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare