Sügisel 1939 võttis Jüri Uluots Moskvas osa rasketest läbirääkimistest baasidelepingu sõlmimise üle. President nimetas ta Kaarel Eenpalu asemel EV peaministriks. Uluots lahkus sellest ametist 16. juunil 1940 N Liidu ultimaatumi ja okupatsiooni tõttu. Kui 30. juulil deporteeriti formaalselt veel iseseisva Eesti president Venemaale, läks presidendi kohuste täitmine põhiseaduse alusel peaminister Jüri Uluotsale, kel ainsana viimase valitsuse liikmetest õnnestus end varjata sakslaste tulekuni. Teise maailmasõja keerises sai temast rahvusliku opositsiooni keskne kuju, kes kehastas Eesti Vabariigi juriidilist edasikestmist ja lootust omariiklus taastada. Aastal 1943 ei toetanud ta eesti meeste sundvärbamist Saksa sõjaväkke, kui aga rinne jõudis 1944. alguses Eesti piiridele, kutsus Uluots üles Eestit kaitsma. Üldmobilisatsioon tõi kokku oodatust palju rohkem mehi, umbes 40 000. 18. septembril nimetas ta ametisse Eesti Vabariigi valitsuse, mis on tuntud Otto Tiefi valitsusena.

Jüri Uluots oli ainukene Eesti juhtivatest riigitegelastest, kes pääses kindlast surmast. Seda õigeaegse redusse siirdumise tõttu, tänu peamiselt abikaasa targale toele. Lahkudes Rootsi, võttis Jüri Uluots kaasa ning säilitas Eesti Vabariigi järjekestvuse.

(Erik Uluots; Eesti ajalugu elulugudes. Tallinn, 1997)

EPL

Jüri Uluots 110

Sündinud: 13.01.1890 Kirblas

Surnud: 9.01.1945 Stockholmis

Õppinud: lõpetas Pärnu gümnaasiumi 1910 ja Peterburi ülikooli 1916, seejärel stipendiaat Rooma ja tsiviilõiguse alal

Eluloolist: rahukohtunik ja kohtu-uurija Haapsalus 1918–19, 1919 valiti Asutavasse Kogusse, 1920. aastail kuulus I, II, ja IV Riigikogusse

Rahvuskogu liige 1936, I koja esimees ja EV uue põhiseaduse peamisi autoreid

Eesti õigusteaduse loojaid, professor, akadeemik

1937–40 Isamaaliidu keskjuhatuse esimees

1938–39 Riigikogu esimees

1939–1940 peaminister