ULVAR KÄÄRT: Inimene kormoranide vastu ei saa
Esimesed seitsekümmend kormoranimuna pritsiti toiduõliga üle kuu alguses Hiiumaa külje all Käina lahes asuval Männaklaiul, millest on viimase kümnendiga kujunenud enam kui tuhande pesaga kormoranikants.
Arvestades laiul olevate pesade hulka on seitsekümmend õlitatud muna muidugi tilk meres. Kuid õli peaks sellegipoolest tegema oma tööd tõhusalt. Koores olevaid poore ummistades lämmatab see munas tekkinud elualgmed.
Kormoranisõja avapauguks kulus kaheksa pikka aastat, mis olid täis kalurite, kalateadlaste, linnumeeste ja looduskaitsjate vahelisi tuliseid vaidlusi. Kormoranide vastase sõja aluseks olev ohjeldamiskava valmis juba 2001. aastal, kuid Jaanus Tamkivi oli keskkonnaministri ametis esimene julge, kes julges sellele mullu oma käe alla panna. Tema eelkäijad hoidsid avaliku kriitikatulva tõttu oma näpud sellest kavast eemal kui millestki haisvast. Küllap saarlasest Tamkivi nägi poliitikuna head võimalust endale kalurite toetushääli juurde võita.
Iroonilisel kombel on selle dokumendi ametlik nimi „Kormoranide kaitse ja ohjamise tegevuskava”. Võta sa nüüd kinni, kuidas sellest aru saada. Et ühe käega hoiame ja teisega tapame?
Kalateadlased ütlevad, et kormoranide hulk on suurenenud Eesti vetes viimase kahe kümnendi jooksul kiires tempos ja praeguseks paisunud ligi 60 000 linnuni. Juba paari aasta taguste arvestuste järgi pistsid nad rannikumeres nahka 4000 tonni jagu kala.
Tühjad võrgud
Nii pole ka imestada, et tühje püügivõrke merest välja sikutavad Lääne-Eesti ja saarte kalurid osutavad vihaselt kormoranidele, kellest igaüks neelab päevas umbes 400 grammi kala. „Süüdi on kormoranid! Midagi tuleb ette võtta. Nende hulka tuleb piirata!” nõuavad nad pahaselt.
Oma ala vaieldamatud asjatundjad aga nendivad, et kormoranide mühinal kasvavale arvukusele oleks võimalik piiri panna siis, kui igal aastal õlitataks kolmveerand kõigist kormoranimunadest. Lisaks tuleks 7000 lindu veel küttida.
Seepärast peavad paljud kormoranide vastast sõda kulukaks lauslolluseks. Ükski teaduslik uuring pole veel kinnitanud, et kalavarude kahanemises on süüdi just kormoranid. Samuti pole tõestatud, et kormoranide riiklikul hävitamisel ka mingit tulemust oleks olnud. Näiteks Taanis on kormoranimune õlitatud üle kümne aasta ja kulutatud selleks miljoneid, kuid kormoranidest pole ikkagi jagu saadud.
Ilmselt pole ma ainus, kellele meenutab kormoranide vastu võitlemine aega, mil pandi jõgesid teistpidi voolama ja lähtuti loosungist: me ei vaja looduselt armuande, vaid võtame ise, mis vaja!
Meenub ka punajumal Mao, kes pani kogu riigi varblasi hävitama…
Tekib küsimus: kas me pole siis tõesti suutnud ajaloost õppida, et inimene looduse vastu ei saa?
