1958. aastal kirjutas julge ütlemisega Itaalia muusikakriitik Beniamino dal Fabbro ajaleheartikli, milles tümitas Maria Callase esinemist – ta tundis selle kuulsuse vastu üsna vähe austust. Ma ei mäleta päris täpselt, mida ta kirjutas, kuid väga selgelt on mällu sööbinud pilkesalm, mida see sarkastilise meelega isik levitas Milano kunstipärasusele püüdlevas Jamaica baaris: „Laulja Epidaurosest pärit / kiituseks tomatit vääris.” Callas, kes oli üsna raske iseloomuga inimene, läks nii vihaseks, et otsustas ta kohtusse kaevata.

Muidugi mõistis kohus dal Fabbro õigeks ja tunnistas tema kritiseerimisõigust. Kogu loo kõige naljakam osa seisnes selles, et laiem üldsus – kes jälgis kogu vaidlust pressis, kuid kelle arusaam jurisprudentsist ja põhiseaduslikust sõnavabadusest oli, ütleme, ähmane – sai kohtuotsusest aru, et see ei kinnitanud dal Fabbro õigust arvustada, vaid hoopis kriitika sisu: teisisõnu, et Callas oligi halvasti laulnud. Niisiis tõi kogu lugu Callase jaoks kaasa selle, et teda tembeldasid (ebaõiglaselt) halvaks lauljaks mitte ainult kriitik, vaid näiliselt ka Itaalia kohus.

See on tõend, kui ebaotstarbekas on kunstnikul kriitikale vastata, tirides iga halvustaja kohtu ette. Kohus suure tõenäosusega mitte üksnes ei tunnusta kriitiku õigust kunstnikku põlastusega üle valada, vaid publiku silmis võib paista, et kohtuniku silmis on kunstnik seda põlastust väärt. See on kinnitus kahele iidsele põhimõttele: et väärteate eitamine võib mõnikord kaasa tuua väärinfo teistkordse eetrissepaiskamise ja et kui sa leiad end kõrvuni mudas, siis püsi paigal, sest rabelemine ja vastuhakkamine teeb asjad vaid hullemaks.

Mida teha, kui keegi teid solvab? Minge sellest lihtsalt mööda. Kui tegutsete kunstivaldkonnas, siis olete te juba leppinud faktiga, et ootel on malakad ja negatiivsed hinnangud – peate teadma, et see käib tööga kaasas.

Eirake kriitikat

Ainus võimalus on oodata, et teie publik hakkab kriitikuga vaidlema. Meenutagem kasvõi heliloojat Louis Soohri, kes nimetas Beethoveni 5. sümfooniat „vulgaarse müra orgiaks”; või Thomas Bailey Aldrichi, kes kirjutas Emily Dickinsoni kohta, et „suurema osa tema värsside seosetus ja vormitus on tappev”; või MGM-i testimisülemat, kes vaatas Fred Astaire’i ekraanikatsetust ja kommenteeris: „Ei oska näidelda. Ei oska laulda. Pisut kiilas. Oskab natuke tantsida.” Aja jooksul panevad miljonid fännid asjad paika.

Pealegi on see, kui konkurent halvustab teie tööd võistlushetkel, omajagu hull – vähemasti hea maitse mõttes. Üks tuntud kirjanik materdas kõvasti raamatut, mille kirjutas tema naise konkurent ülikooli ametikohale. Materdaja kirjanduslikud anded olid vaieldamatud, kuid lõpuks arvati, et ta väärib moraalset tsensuuri. Lõppude lõpuks on ajalool omad võimalused taolisi asju parandada.

New York Times Syndicate 2013