UMBERTO ECO: Raamatute hävitamisest
Nad saadavad mulle lihtsalt ilusaid raamatuid, millega ma ei oska midagi peale hakata, näiteks kokaraamatuid või tundmatute autorite romaane. Kuid aeg-ajalt ei pea see raudne reegel paika – või on kirjastused tublisti ümber õppinud. Nii sisaldas hiljuti mu lauale maandunud pakk mõningaid raamatuid, mis rääkisid raamatute hävitamisest, ja (võib-olla selleks, et tasa teha seda inetut pahet) veel mõningaid, mille teemaks oli üha sagenev komme välja mõelda olematuid raamatuid.
Raamatuid hävitatakse. Pole juhus, et Itaalia Radio 3 väga hea igapäevase raamatuprogrammi nimi on “Fahrenheit” Ray Bradbury ulmeromaani “Fahrenheit 451” järgi, mis räägib raamatute põletamisest. Kuid tegelikult ei pidanud Bradbury midagi välja mõtlema, sest ajalugu on täis raamatupõletamist. Fernando Baez loetleb selliseid lugusid oma algul hispaania keeles ilmunud raamatus “Raamatute hävitamise üldajalugu”, mis hõlmab kõike alates Sumeri savitahvlitest kuni Iraagi sõjani. Raamat sisaldab mõningaid ebatäpsusi, näiteks autori väide, et “Roosi nimes” olevat ma kirjutanud, et Aristotelese “Luulekunstist (Poeetika)” kõrvaldas II raamatu katoliku kirik. (Minu isiklik pahameel, mis on tingitud moodsa kiriku sekkumisest minu kodumaal toimuvasse, ei paneks mind kunagi lausuma sellist laimavat väidet auväärt keskaegse kiriku kohta.) Kuid ometi väärib Baezi raamat lugemist ainuüksi põhjusel, et see ajab kananaha ihule.
Kuid raamatud ei kao alati üksnes põhjusel, et keegi kuri inimene on otsustanud nad ära põletada. Raamatu damnatio memoriae (mälust kustutamine – toim) võib toimuda eri viisidel. Simone Berni jutustab meile tervest raamatute seeriast, mis mõnikord on küll kinnitanud mu kahtlust, et paljud neist köidetest väärisidki kadumist. Kuid üldiselt on hea, kui raamatud jäävad alles, isegi kui nad on täis täielikku mõttetust – sest piisav põhjus raamatute säilimiseks on ka lihtsalt respekt teiste inimeste arvamuste vastu. Juhul kui nad ka peavad igavikku kaduma, siis olgu see vähemalt lugejate, mitte tsensorite otsus.
Olematud raamatud
Kuidas suhtuda fakti, et raamatud kaovad? Mõnikord tuleb sellega lihtsalt leppida. Ma olen kord kirjutanud, et Aristotelese “Poeetikat” lugedes leiame me paljude tragöödiate pealkirju, mis ei ole meie ajani säilinud. Kes võiks öelda, et nad ei kadunud põhjusel, et nad olid väärtusetud – ehk olid Aischylosel, Sophoklesel ja Euripidesel lihtsalt paremad sidemed, mis aitasid neil jõuda alati oma näidendite lavastamiseni, ja seda neist andekamate võistlejate kahjuks, kel sääraseid sidemeid piisavalt polnud? Mis on see, millest me oleme ilma jäänud? Me ei saa seda kunagi teada, kuid võib-olla see polegi nii halb.
Mõnikord kaovad raamatud vaid teatud ajaperioodiks. Vähe inimesi teab, et keskaegsed õpetlased ignoreerisid täielikult kõike seda, mida oli kirjutanud Platon – kui “Timaeus” välja arvata. Ainsad ladina poeedid, keda loeti, olid Vergilius, Statius ja Lucanus. Ja siis? Pole muret, see ei takistanud Dantet “Jumalikku komöödiat” kirjutamast ja seejärel leiti kõik muu renessansiajal uuesti üles. Kõik, mida läheb vaja, on kannatus ning raamatud võidavad lõpuks alati.
Ja lõpuks on olemas võimalus raamatute kadumist heastada: välja mõelda olematuid raamatuid. Igaüks (või vähemalt need, kellega mina läbi käin) teab Francois Rabelais’ või Saint-Victori abee poolt välja mõeldud raamatute nimekirja. Seal leidub lummavaid pealkirju nagu “Ars Honeste Petandi” – “Ausast peeretamisest”. Neid raamatuid pole kunagi olemas olnud, ent nad olnuks paremad kui paljud teised raamatud, mis on või on olnud olemas. Sellest kirjanduszˇanrist räägib raamat pealkirjaga “Kujuteldavad raamatukogud ja raamatupõletamised”, mis sisaldab ajaloolisi tekste sellest rafineeritud vaidlusest.
Ent miks kirjutatakse ajal, mil me pühitseme interneti võitu raamatu üle, raamatutest nii palju raamatuid? Võib-olla selsamal põhjusel, miks kõikjale kerkivad mitmekorruselised raamatukogud (ma ei räägi siinkohal Pariisist või Milanost, vaid Shanghaist), mis on tuubil täis neidsamu noori, kes – uskudes kõiki neid nüüdisaegseid eksperte, kes raamatutele hukku kuulutavad – on unustanud lugemise. Arvestagem sedagi, kui habras on internet, mille – olgu see siin selgelt öeldud – andunud kasutaja ma olen. Peagi võivad kõik maailma raamatud olla internetis, kuid samas on selle näol tegu ka “kohaga”, kust leheküljed kaovad: ainuüksi üks tõsine torm võib paljutki kustutada. Kuid raamatud pakuvad püsivust ja – mulle meeldiks öelda, et igavikulist – garantiid ning elavad üle leegid.
Umberto Eco värskeim romaan on “Kuninganna Loana müstiline leek”. Ta on ka rahvusvaheliste bestsellerite “Baudolino”, “Roosi nimi”, “Foucault’ pendel” jt autor.
Copyright: Umberto Eco/
L’Espresso/NYT Syndicate.
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Eesti Päevalehes hakkavad Eco kolumnid ilmuma regulaarselt.
