Olen kuri. Teisipäeval kuulsin oma lähedastelt inimestelt kolmest kotiröövist Tallinna bussides, kolmapäeval lõigati katki minu enda kaunis kunstkäsitöö-tehnikas tehtud nahkkott väga lühikesel teel Toompealt kohtumaja nurgani Pärnu maanteel, kus asja märkasin. Mina olin röövitutest kõige õnnelikum, sest terariist oli küll läbi lõiganud nahkkoti, aga puuvillasest kangast voodririie pidas vastu ja varga käsi ei saanud rahakotti ega dokumente kätte. No ei märganud, millal röövimiskatse toimus, ei mäleta ka mingit sagimist enda ümber. Nagu ütles üks mu hea kolleeg: peab meeles pidama, et  mitte ühtegi võõrast meest ei tohi lasta endale lähemale kui üks meeter. Aga see lõikaja võis ju olla ka naine või nooruk! Kui nüüd liigun Tallinna tänavatel, jälgin kõiki inimesi. Ühel Gonsiori tänava nurgal märkasingi kaht noorukit, kellest ühel oli pihus mingi väike plastmassist peaga terariist.

Peame küll meeles, et õnn pole rahas ja moraal olgu, et “oma tuleb kaitsta ja võõrast ei tohi võtta”, nagu õpetati ammustel aegadel Eesti talulapsi. Aga kuidas saab elada maailmas, kus vaatad kahtlustavalt kõiki inimesi? Vaevalt saab meid selliste asjade eest kaitsta politsei – kaitsta saab ikka moraal ja kümne käsu taas omaksvõtmine.

Aili Kogerman,

MTÜ Puruvanakesed esinaine