Ummiktee jäätmeveo korraldamisel
Kas aga see otsus on vähemalt loogiliselt kuidagi põhjendatav?
Kahjuks ei. Kord, mille järgi kohalikud omavalitsused on kohustatud jäätmekäitlusteenuseid ostma ainult avatud turult ega tohi seda väljaspool konkurentsi ise pakkuda, on vildak vähemalt neljast vaatepunktist.
Esiteks, selline jäik positsioon ei ole rahvusvahelise kogemusega põhjendatav. Sellest, kui põhimõttelised turupooldajad tulid välja ideega, et riik ei peaks ise tegelema ühegi avaliku teenuse osutamisega, on möödas üle 30 aasta. Selle aja jooksul on kõnesoleva hüpoteesi ümber lükanud või kahtluse alla seadnud mitte üksnes konkureerivad mõttevoolud, vaid ka rahvusvaheline praktika.
Turg ei ole a priori parim lahendus avalike teenuste pakkumisel, vaid tegemist on ühe väga olulise alternatiiviga hierarhia (loe: riigi) ja vähem või rohkem iseorganiseeruvate võrgustike kõrval. Turgu on mõistlik kasutada teatud tingimuste kokkulangemisel, mille määravad ära ostja võimekus, teenuse ja turu iseloom, valitsevad väärtushinnangud, keskkonna määramatus, tehingukulud jms tegurid. Ja kui näiteks teenuse sisseostja tajub, et ta ei suuda turul tegutsevaid teenuste pakkujaid ohjeldada, on tal mõistlik teenust osaliselt või täies mahus ise pakkuda.
Kui lähemalt vaadata kas või Saaremaa laevakompanii või Tallinna Vee kujunemislugu, siis saab selgeks, et ühestainsast valearvestusest lepingu sõlmimisel piisab, et tekiks de facto pikaajaline eramonopol, kelle läbirääkimiste jõud ületab avaliku sektori oma. Lisaks tekitatakse jäätmeveo puhul nii ehk naa lühiajalised monopolid, mis välistavad võimaluse teenuse lõpptarbijatel jalgadega hääletada. Majasiseste tehingute võimalus – mitte kohustus – pakub olulist alternatiivi lõksude vältimiseks ja probleemidest ülesaamiseks.
Tagasi 1980. aastatesse
Teiseks, sundides omavalitsusi või miks ka mitte teisi avaliku sektori organisatsioone kasutama teenuste pakkumisel turgu kohustuslikus korras, viiksime Eesti justkui tagasi 1980. aastatesse. Just sel ajajärgul katsetasid mitmed lääneriigid (nt Ühendkuningriigid, Uus-Meremaa) skeeme, kus omavalitsused pidid kohustuslikult hakkama avalikke teenuseid (jäätmemajandus, heakord jne) turult sisse ostma. Kes vähegi on süüvinud avaliku halduse reformide ajalukku, teab, et need katsetused ei toonud enamikul juhtudel loodetud tulu ja kohustuslikud kampaaniad lõpetati varem või hiljem.
Kolmandaks, uuringutulemustele tuginedes puudub meil alus väita, et turupõhised jäätmekäitlussüsteemid toovad automaatselt kaasa tõhusama ja kvaliteetsema teenuse. Sestap on mitte ainult eri riikides, vaid ka riigi sees jäätmekäitlussüsteemid väga erinevad ja ajas pidevalt muutuvad. Teenust, mida ühel hetkel on mõistlik pakkuda turu kaudu, on teisel hetkel vajalik osutada ise. Praktika on näidanud, et teenuste eest vastutajale on vaja jätta kaalutlusõigus teenuste korraldamisel ning see peaks lähtuma konteksti hindamisest, mitte turu mütologiseerimisest.
Neljandaks, plaanitav majasiseste tehingute keeld mõjub ebaloogilisena ka senise Eesti praktika valguses. Kui toetuda pelgalt väitele, et jäätmeturul juba tegutseb mitmeid pakkujaid ja konkurents on toimiv, siis miks ei peaks riik tegema taas kord kohustuslikuks näiteks kiirabiteenuse konkursid, kus samuti tegutseb erapakkujaid? Või raamatupidamisteenuste sisseostmise, kus tegutseb sadu erafirmasid? Kuressaare linn, olles rahulolematu turul pakutava teenusega, lõi eraldi asutuse tänavate hooldamiseks. Neil ja kümnetel muudel juhtudel on avalik võim pidanud vajalikuks otsustada hetkeolukorrast ja kontekstist lähtudes, mitte eeldades, et konkurents või selle imiteerimine lahendab ise kõik probleemid.
Kokkuvõtteks: praeguseks esitatud väidete taustal puudub meil alus eeldada, et majasisese tehingu keelamise nõue tooks kaasa parema või odavama jäätmekäitlusteenuse. Vastuoksa, omavalitsustelt võetakse ära oluline alternatiiv oma läbirääkimispositsioonide parandamiseks olemasolevate või tulevaste teenusepakkujatega.
Keelamist ei nõua otsesõnu ka Euroopa Liidu õigus. Üld-printsiip on küll see, et avalik sektor peab kaupade ja teenuste tellimisel lähtuma alati avatud konkurentsi, võrdse kohtlemise ja maksimaalse läbipaistvuse printsiibist. Kuid eksisteerib hulk praktilisi põhjuseid, mille esinemise korral on mõistlik – järgides samal ajal Euroopa Kohtu lahenditest tulenevaid ja riigihangete seaduses sätestatud kriteeriume – konkurentsi piirata ja majasiseseid tehinguid lubada.
