Ummisjalu põhiseadust muutma
Ummisjalu põhiseadust muutma LIIA HÄNNI Riigikogu liige, Mõõdukad Meie, eestlased, oleme üks isevärki rahvas. Läbi ajaloo oleme igatsenud oma riiki, ja kui see nüüd käes on, siis sama kirglikult seda kirunud. Usinad vigadeotsijad leiavad kohe ka põhjuse – riigihoone on viltu, sest vundament on vildakalt valatud. Mis siis muud, kui põhiseadust parandama. Teadagi on vundamenditööd keerulised eriti siis, kui maja juba pooleli või päris valmis hakkab saama. Aga sellest pole lugu – kogemus on ju omast käest võtta. Enne suurt sõda sai paari aastakümne jooksul kolme põhiseadusega proovitud. Vaevalt et Euroopas teist niisugust rahvast leidub, kes sama lühikese ajaga oleks enda nahal vabatahtlikult katsetanud nii parlamentaarse riigikorralduse kisa–kära kui ka kuuletumist tugeva võimuga presidendile. Paraku katkestas idanaaber jõhkralt meie riigiõiguslikud eksperimendid ja vahepealsetel pikkadel aastakümnetel tuli küünalt vaka all hoida. Koos taasiseseisvumisega saime tagasi võõrandamatu õiguse oma põhiseadust parandada ja kui vaja, siis uus valmis meisterdada. Lausa kummaline mõelda, et juba viis aastat kehtib Eestis põhiseadus ikka veel sellisena, nagu Põhiseaduse Assamblee selle valmis tegi. Milles asi. Pole ju võimalik, et põhiseadusega kõik korras on. President Lennart Merigi hoiatas ajakirjale Luup antud aastalõpuintervjuus pimesi seda uskumast. Niisiis on viimane aeg riigihoone vundament lahti kaevata ja seda kriitiliselt uurida. Eelmine aasta tõigi kaasa ühe ebameeldiva avastuse – Eesti riigikaitse seisab hapral pinnal, sest põhiseadus ei toesta seda piisavalt. Selle avastuse tegid korraga mitu kõrget ametimeest, kui päevakorda kerkis küsimus – kes vastutab? Tuli välja, et vastutada ei saagi, sest käsuliin on sassis ja selle lahtiharutamiseks pole muud rohtu kui põhiseadust parandada. Vahepeal tekkis küll habras lootus, et korda kaitsejõududes on võimalik tagada hoopis kaitseministri kabinetti tuulutades ja peastaabi projekti kohendades. Selle töö oleks saanud ette võtta Toompeal istuvad riigiarhitektid, aga ju peeti seda ülesannet liiga lihtsaks, et oma kallist aega raisata. Rahvasuugi ütleb – milleks otse minna kui ringi saab. Nüüd ei jäägi muud üle kui loota, et need mõned aastad, mis põhiseaduse parandamiseks kuluvad, kaitseminister ja kaitsejõudude juhataja kordamööda välismaal õppimas käivad. Mis parata, eesti mehed juba kord on nii oma õigust täis, et ainult põhiseadus saab öelda, kelle käsk kõvem on. Toompeale ei pääse õiged mehed. See põhiseaduse nõrk koht sai selgeks juba tükk aega tagasi, kui esimene uue korra kohaselt valitud seltskond Toompeale kogunes. Igatahes polnud rahvas süütut ristikest oma lemmiku nime taha maalides ette kujutanud, et peab hiljem omal nahal tundma sotsiaalse ja liberaalse turumajanduse pooldajate kurnava kaevikusõja tagajärgi. Ometi pole kuni viimase ajani midagi ette võetud, et olukorda muuta. Valimised aga lähenevad. Põhiseaduse remont on lootusetult hiljaks jäänud. Kui ka kõik eespool loetletud põhiseaduse hädad välja kannatada, siis ei saa ometi leppida, et põhiseadus piirab riigi esimese mehe toimetamisi. Alustame kasvõi olukorrast, millele president juhtis tähelepanu sellesama põhiseaduse viienda aastapäeva konverentsil – põhiseadus annab riigipea rahakoti Riigikogu kätte ja too käitub presidendi suhtes ihnuskoina. Mis võimude tasakaalust saab siin rääkida? Praegu olemegi silmitsi tõsise probleemiga: presidendil puudub raha, et palgata endale õigusnõunik. Õnneks leidub veel häid inimesi, kes on presidenti nõus ühiskondlikus korras aitama. Viimane paljulubav kokkulepe sõlmiti läinud aasta lõpul, kui president ja maavanemad Kadriorus kokku said. Edaspidi hakkab olema nii, et enne seaduse väljakuulutamist teevad maavanemad kindlaks, kas seadus ikka vastab iga maakonna huvidele või ei.