Unelmate pulm? Jama!
See pulm on ülespuhutud triangel ja Windsori kuningakoda on kõike muud kui demokraatlik.
On vale, kui mõne maa riigipeaks saab olla vaid üheainsa perekonna esindaja. Vale on seda suguseltsi varustada losside, maavalduste ja kõikvõimalike hüvedega, et ükski neist ei peaks töötama, vaid saaks elada luksuses. Vale on Windsoreid ja alates tänasest ka võluvat Kate Middletoni austada tiitliga Tema Kuninglik Kõrgus või koguni Tema Majesteet. On vale näha neis midagi muud kui lihast ja luust inimesi nagu sina ja mina.
Seda teavad ka miljonid britid. Ajaleht Guardian tahaks monarhia üldse ära kaotada, nagu ka ajakiri Economist ja Independent. Paljud professorid, režis-söörid, kirjanikud, näitlejad ja poliitikud tahaksid elada vabariigis – aga nad jäävad vähemusse, mis on juba aastaid olnud 18 protsendi piirimail.
Cherie Blair, endise peaministri Tony Blairi isepäine naine, keeldus kord vana Mrs Elizabeth Windsori ees alandlikku kniksu tegemast, kuid enamik britte teeb seda meelsasti. Windsorid on Euroopa kõige kulukam kuninglik perekond, kuid inimesed maksavad nurisemata, vähemalt senikaua, kuni Elizabeth elab.
Kodanike asemel alamad
Kuid Suurbritanna on kummaline maa. Siin pole põhiseadust, küll aga on jäik klassisüsteem. Juristid kannavad kohtus parukaid. Ja pole kodanikke, on alamad. Kõik luiged, kõik vaalad ja kõik tuurakalad kuuluvad õiguslikult kuningannale. Paljud asjad siin riigis näivad vähemalt sama aegunud kui Londoni metroo.
Briti sõdurid võitlevad Afganistanis ja Liibüas demokraatia nimel nagu varem Iraagis. Aga kodus kaitsevad nad absurdselt ebademokraatlikku ideed, et riigipea ei tohi olla keegi muu kui Windsor. Niipea kui Elizabeth, kes on praegu 85, lahkub elavate kirjast, võtab trooni üle ta 62-aastane poeg Charles, kes on pikast ootamisest väsinud – ehkki enamik britte ütleb küsitlustes, et nad ei taha kuningana näha seda pahaendelist esoteerilist printsi. Williami ja Kate’i pulmi saatev triangel on Briti veidruste värskeim väljendus – sellega on kaasa tulnud ka suur osa maailmast.
Jah, kulla ja sametiga kaetud kaarikud näevad kenad välja, pruudi loor saab olema pilkupüüdev ning Westminster Abbey on laulatuseks ilus koht. Aga on see tõesti väärt kogu seda kremplit? Londonisse suundub üle 10 000 ajakirjaniku. Paljud telekanalid ei näita seal päeval pea midagi muud. Kõik teevad näo, justkui see vaatemäng oleks maa-ilma olulisim ja ilusaim sündmus.
Kummalisel kombel pole aga Briti üldsus pulmadest nii huvitatud, nagu arvata võiks. Enamik britte ütleb, et neil on sellest ükspuha. Vaid kolmandik neist kavatseb sõud telerist vaadata. Ja ajalooliste standardite järgi kavatsevad üsna vähesed osaleda traditsioonilistel tänavapidudel.
Miljonid riigialamad on põgenenud. Nad sõitsid juba enne ülestõusmispühi odavlennufirmadega välismaale ja lamavad praegu Türgi, Küprose, Egiptuse ja ka Kariibi mere saarte randades. Seal on ilm kindlasti parem kui Londonis, kuhu ilmateade ennustas tänaseks vihma.
Suurbritannias valitseb ikka veel majanduskriis. Tegelikult peaksid praegu kõik käised üles käärima, et halvim ära hoida. Aga selle asemel on valitsus täna sulgenud kõik koolid, pangad, ametiasutused ja tehased – sest troonipärija võtab naise. Pulmade puhul antud vaba päev tähendab suuremaid käibeid pubides, kuid rahvamajanduslikult ulatub kahju miljarditesse.
Tee vanaema ees kniksu
Õigupoolest on Williami ja Kate’i laulatus kurb vaatemäng. Kaks noort inimest ei abiellu mitte nii, nagu neile meeldiks, vaid nii, nagu nõuavad palee, protokoll ja vanaema.
28-aastane William on sellega harjunud, sest tema sündis selle kõige keskele. Kuid 29-aastase Kate’i jaoks tähendab see vaba, enda tahtmise järgi elatud elu lõppu. Kate’i vanemate jaoks on see midagi tütre surma sarnast. Ta ei kuulu enam neile, vaid temast saab kauge, aristokraatlik olend, kes ei saa enam kunagi tulla spontaanselt õhtusöögile ema ja isa juurde.
Unelmate pulm? Või veel. Westminster Abbeys on kohal mõned sõbrad ja pereliikmed, aga eeskätt on seal võõrad ning osa neist on täiesti vastumeelsed. Kohale tuleb puruvaese Svaasimaa kuningas Mswati, kellel on 13 naist ja kes reisib 50-liikmelise saatjaskonnaga. Kohal on ka araabia maade võimsad, kellest mõned lasevad tänavail tulistada demonstrantide pihta. Kes tahab sellises seltskonnas abielluda?
Tuleb pool Briti valitsuskabinetti, samuti opositsioonijuht, kes kannab ametlikku tiitlit Tema Majesteedi Lojaalse Opositsiooni Liider. Tuleb ka varasem konservatiivne peaminister John Major. Kuid kaht viimast leiboristlikku peaministrit, Tony Blairi ja Gordon Browni pole kutsutud. Kas see on karistus selle eest, et nad toetasid rebasejahi keelustamist? Küll on aga teretulnud autokraatlik Brunei sultan – mis teeb tema kahest endisest Briti valitsusjuhist paremaks?
Maailm tahab imetleda Kate’i pruudikleiti. Tulevikus hakkavad selle disainerile tööpakkumised sisse voolama aknast ja uksest. Aga kleidi kandjat ootab tulevik, mis ei saa olla 21. sajandi intelligentse naise jaoks soovitav. Kate’i elus jääb vaid kolm ülesannet: teenida oma abikaasat, näha hea välja ja sünnitada lapsi, eelistatavalt poisse. Muidu: suu pidada. See on nagu viiekümnendatel aastatel, aga veel hullem, sest Kate peab ka edaspidi vanaema ja teiste kõrgema tiitliga pereliikmete ees kniksu tegema ja muude narrustega kaasa minema.
See kõik tundub millegi veel hullema kui ajaloo eksitusena. See on nali.
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
© Der Spiegel
