Hooaja lõpp televisioonis. Juhuslik kohtumine päevitunud kolleegidega fuajees lifti oodates. Nagu ikka, mõni sõna puhkusest ja ilmast. Mõni teravmeelsusena esitatud solvang. Nagu ikka. Tühjad koridorid varjamas kiivalt oma saladusi meie kõigi kohta. Jahe mahajäetud stuudio, mida vaadates näid uskuvat, et mitte keegi siia mitte kunagi tagasi ei tule. Sinust endast rääkimata. Kusagilt montaažiruumist kostev mõttetu fraas, mida keegi millegipärast idioodi järjekindlusega tuhandeid kordi tagasi kerib. Igavlev puhvetipidaja pööramas võileibade rohekaks tõmbuvatel vorstilõikudel teist külge. Erklillade õitega metsõunapuu paistmas kätte fuajee­aknasse, kui tulla stuudiost. Nüüd küll juba ammu ära õitsenud ja seega enam mitte nii ehmatavalt ilus kui oma kevadisel kõrghetkel, mis on muutnud vist meid kõiki.

Meile, kel on olnud õnne teda tema tähetunnil kohata, on see alatiseks meelde jäänud. Meile, kel on olnud õnne ühel päikesepaistest pöörasel kevadpäeval tulla stuudiost. Teadmata, kes meil sinna kunagi veel asja on.

Seda kõike vaadates võib jääda arusaamatuks, miks nii paljud on just siin olnud õnnelikud, isegi siis, kui nad seda ise ei aima. Võib jääda selgusetuks, miks on just siia jäänud päevad olnud elu õnnelikumad. Päevad ja aastad, millele tagasi mõeldes selle kõik nii mõnigi kord millegipärast hoopis unustada tahaks. Aga õnneks ei saa. Isegi mitte siis, kui seda mõnikord tõesti kogu hingest sooviksid. Ka selliseid hetki tuleb meil kõigil ette. Selleski asjas on nii õnnetud kui õnnelikud inimesed neetult sarnased. Justkui näitaks saatus üles hoolimatust meie kõigi suhtes. Tundmata seejuures vähimatki huvi, kellega on tegemist.

Minu jaoks murdub iga suvi täpselt südaööl vastu esimest augustit, mil, nagu mulle näib, mu elus jälle kõik muutub. Ning ma märkan tühjuses taas orientiire, mis lisavad tuleviku suhtes kindlustunnet. Aga ka teadmise, et õnneks pole miski igavene. Tundub nii, et ööl vastu esimest augustit sünnin ma iseenda jaoks uuesti. Ängistus ja tusk kusagil sügaval mu sees hakkavad taas läbi seletamatu keemilise reaktsiooni tootma midagi sellist, mis annab uue lootuse ja jõu. Ning vist ka elutahte üldse. Just sel maagilisel eluhetkel näib mulle, et ma suudan lausa füüsiliselt tunda tulevikku. Aga ka soovi iseendas selle kõigega, mis veel kunagi tulema peab, kohtuda. Augusti tulek pärast ängistavat ja ikka nii astmaatilist juulit on mulle alati uus elulootus ja kinnitus kahtlusele, et kõik pole siiski veel lõplikult läbi. Augustis muutun ma alati teiseks inimeseks. August on alati kergendus ja vabanemine. Jumalagajätt ja uuestisünd. Muide, ka augustis kirjutatud raamatud on teistsugused kui need, mis on kirjutatud näiteks juunis. Uskuge mind või proovige järele. Mitte ilmaski ei kirjuta te juunis seda, mida tahaksite inimestele öelda just augustis. Tõesti kummaline, aga ometi on see nii.

***

Ma ei tõsta pilku tagasivaatepeeglisse, mida ma tavaliselt alati enne ristteed teinud olen. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas kõik, mis jääb su selja taha, aeglaselt kuhugi kaob. Ja kuigi ma olen sel ajal mõelnud täiesti erinevatest asjadest, pole ma seda pilku mitte kunagi unustanud. Isegi siis, kui ma sellele ei mõtle, on see mul meeles. Tänav on tühi, sügistorm on veidi järele andnud ning kollased lehed katavad märga mustavat teed, kust peegelduvad tagasi öise linna tuled. “Mu kodulinna uhke siluett,” meenub mulle miskipärast.

Bussipeatuses, otse Raadiomaja ees seisab keegi ja teeb, nagu mulle tundub, ebaleva žesti, et mind peatada. Aga võib-olla mulle ainult näib, et ta viipab just mulle. Siiski aeglustan ma käiku, et teda paremini näha. Näib, et ma vajan seda kohtumist. Lihtsalt selleks, et veel kord veenduda, kui pöördumatu ja kaduv kõik on. Õieti olen ma alati teadnud, et ma teda veel kunagi kohtan – seda inimest seal. Mind ennast. Nii nagu ma olin. Ja sellena, kelleks sain. Tšerez godõi, tšerez rasstojanija… teda, kes mind vaatamata oma ahastamapanevale noorusele siiski enam mitte milleski ei veena. Ja kellest ma olen ammu liiga erinev, et leida temaga veel ühist keelt. Liiga palju on möödas sellest, mil me viimati kohtusime, ja sellega seotud mälestused on liiga koormavad, et seda endalegi lõpuni tunnistada. Kõik on läinud kuidagi teisiti ja ruttu. Kõik on möödunud. Ilma et sa paljutki sellest, mis on juba lõplikult möödas, mõistaksid. Ma pole ikka veel valmis selleks, et end uuesti seal kusagil oma minevikus kohata. Sel ootamatul silmapilgul, mil kõik uuesti meenub, suutmata midagi muuta asjades, mis on lõplikud ja millega mul siiski leppida tuleb.

Meie pilgud kohtuvad niisiis vaid hetkeks. Ta sirutab oma käe, et avada uks ja mulle midagi öelda. Tuul sasib ta heledaid juukseid ja vaadates ta hallidesse silmadesse ei pea ma lõpuks vastu ja löön pilgu maha. Ma annan gaasi ja kaugenen sellest, mis oli, kiiremini, kui oleksin eales suutnud arvata. Ma hoian kõvasti rooli ja näen enda ees pimedusse mattuva linna tulesid. Läheb veel kaua aega, enne kui ma viimaks rahunen ja sellega, mis juhtunud on, lepin. Kõige sellega, mida tean ja aiman. Sellega, mida ma pole tundnud varem.

***

Inimese elu polegi ju tegelikult midagi muud kui illusioon. Kujutlus, mis sarnaneb petlikult tegelikkusega, saamata selleks ometi kunagi. Plaanid ja kavatsused ei täitu iial. Vähemalt mitte päris nii, nagu sa lootsid. Seda, mis olnud on, on alati rohkem kui seda, mis tuleb. Paremad päevad on möödas. Parimad aastad su elust. Õnn on alati minevikus. Ja see on tunduvalt tõenäolisem kui mis tahes muu.

Need on asjad, millesse ma üha rohkem usun, taipamata küll päriselt, miks. Eriti siis, kui mõistad, et süsteem töötab olenemata su tahtest, rääkimata soovist midagi mõnikord muuta.

See on nii mõnigi kord ahastama panev ning meeleheide, mida ma tunnen, tappev.

Muidugi olen ma liiga kogenud ja vist ka liiga kaitstud selleks, et keegi minu puhul midagi sellist kahtlustada võiks. Selliseid asju usaldan ma vaid endale ja sedagi nii harva kui võimalik. Ja muidugi teile. Aga ainult nüüd ja praegu. Täna ja selles raamatus, mis jõuab lõpule enne, kui te seda, mida ma teile ütlen, uskuma hakkate.

Enne, kui te taipate, kes ma tegelikult olen, saab raamat õnneks läbi.

***

Kuigi ma ei usu, et keegi neist,

kes mind kunagi tundnud on,

oleks eriti õnnelik,

on see raamat ometi neile.

On hämmastav,

kui palju meid seob,

vaatamata sellele, kui võõrad

me tegelikult olime.

Telemees Urmas Oti raamat “Carte blanche. 33 valitud intervjuud TV-sarjast “Carte blanche”” ilmus kirjastuselt SE & JS aastal 1995. Eesti Päevaleht avaldab katkendid kirjastaja Sirje Endre loal.