Ja isegi, kui kohtusaaga nüüd tõesti lõpeb ja Eesti laevakaitsjad koju saavad, on nad siiski India politsei ja kohtuorganite tegevuse ja tegevusetuse tõttu kaotanud neli aastat oma elust. Seda on väga palju. Eriti, kui see kõik on olnud põhjuseta ja alusetult süüdistatuna.

Nende aastate jooksul olen korduvalt suhelnud India võimumeeste ja diplomaatidega me laevakaitsjate vabastamise teemal, kuid vastused on harva olnud enamat kui formaalsed. Ka Euroopa Parlament võttis Eesti saadikute initsiatiivil vastu resolutsiooni meie ja Briti laevakaitsjate vabastamise toetuseks.

Sellest loost tuleb võtta vastu ka mitu õppetundi. Alates sellest, et Eestil peaks olema võimalikult palju lepinguid teiste riikidega süüdimõistetute üleandmiseks – kuigi praegust juhtumit see poleks seni mõjutanud –, kuni selleni, et välismaal töötades tasub täpselt selgeks teha tööandja taust.

Kokkuvõtteks – ma olen Chennai kohtu otsuse valguses ettevaatlikult optimistlik, et see ränk lugu nüüd lõpuks lõppeb, kuid lõplikult saan kergendust ja rõõmu tunda, kui need mehed on Eestis tagasi. India kohtupraktika on teinud ettevaatlikuks ja toonud mitu pettumust. Aga muidugi loodan parimat. Kõige olulisem on, et meie inimesed saavad lõpuks koju.