Urmas Paet: Prantsusmaal on ka tulevikus oluline mõju kogu Euroopa Liidule, sestap on Venemaa valinud neil presidendivalimistel selge poole - Le Peni!
Loetud tunnid enne Prantsuse presidendivalimiste teist ehk lõplikku vooru on üpris kindel, et uueks presidendiks saab Emmanuel Macron. Avaliku arvamuse küsitluste tulemused ei saa lihtsalt nii palju eksida ning Prantsuse ühiskonnas pole ka üle poole neid, kes toetaksid Le Peni suunda Prantsusmaa suletusele.
Seega on märkimisväärne osa valijatest seisukohal, et nende hääl ei lähe niivõrd Macroni toetuseks, kuivõrd selleks, et Prantsusmaal ei võidaks poliitiline suletus ehk Le Pen.
Presidendivalimiste tulemuse osas erilist ruumi üllatuseks pole. Samas pole vaid presidendivalimised Prantsusmaa edasise poliitika kujundamise osas ning selle kaudu ka Euroopa Liidu poliitika mõjutamisel veel midagi lõplikku. Nimelt on Prantsusmaal kujunenud olukord, kus tõenäoline uus president ei esinda ühtki suuremat poliitilist jõudu ning seega koostöövõimaluste ulatus ja tasakaalupunkti leidmine parlamendiga seisab alles ees. Neil presidendivalimistel said sotsiaaldemokraadid suure kaotuse ning ka konservatiivide esindaja ei pääsenud valimiste lõppvooru, mis on Prantsuse poliitikas pretsedenditu.
Francois Hollande'i presidendiaastad ei jätnud sotsidele mingit šanssigi, sest nii ebapopulaarset presidenti pole Prantsusmaal varem olnud.
Aga tulevikust.
Macron on öelnud, et soovib Euroopa Liidus muutusi. See on iseenesest mõistlik soov ja Prantsusmaale kui ühele kahest suuremast ELi riigist pärast Brexitit ka seisusekohane roll - olla koos Saksamaaga ELi arengute ja muutuste vedur. Siin tuleb aga taas mängu Prantsuse sisepoliitika. Ainult uue presidendi tahtest muutusteks ei piisa. Vaja on ka parlamendienamuse tuge, sest nii mõnelegi muutusele ELi sisemises asjaajamises ja poliitikakujundamises peavad eelnema muutused Prantsusmaal endas. Ja selleks on vaja presidendi ja parlamendienamuse koostööd.
Enamik prantslasi on alati näinud Prantsusmaad kui ühte Euroopa juhtriiki ja globaalset tegijat. See ei võimalda ka Le Penil oma EList eemaletõmbumise ideoloogiale piisavat tuge saada. Kui näiteks Suurbritannia on alati ELi mõttes pisut nö metsa poole vaadanud, siis Prantsusmaa on ELi asutajariik ning pidanud end alati selle südamikus olevaks. Ka on Prantsusmaa viimastel aastatel püüdnud otseselt mõjutada ja kujundada ELi ühtset välispoliitikat näiteks initsiatiiviga Mali ja Kesk-Aafrika Vabariigi missioonide loomisel, suhete pingestamisel Türgiga, kui külmutati osa liitumiskõneluste peatükke, püüetega lahendada kriisi Vene sissetungi järel Gruusiasse jne.
Et Prantsusmaa sisepoliitikal ja edasisel tegutsemisel saab igal juhul olema ka nähtavas tulevikus oluline mõju kogu Euroopa Liidule, siis on ka näiteks Venemaa jõuliselt valinud neil presidendivalimistel selge poole. Putini hiljutine kohtumine Le Peniga Moskvas, Vene ajakirjanduse varjamatu ja pidev kiitus ning tugi Le Penile räägivad selgelt keelt, et Venemaale oleks Le Peni võit väga positiivne. Ka viimastel päevadel hoogustunud küberrünnakud Macroniga seotud veebisaitidele ning ka ta enda e-postile räägivad selget keelt, et Prantsuse valimistulemusi püütakse ka väljastpoolt riiki otseselt mõjutada.
Siia võib lisada laiemad püüded Le Peni ja Rahvusrinnet pidevalt suuremana näidata, kui nad tegelikult on. Sama juhtus alles Hollandi valimistega, kus ka Geert Wildersile ja ta parteile püüti enne valimisi omistada palju enamat, kui asi tegelikult väärt oli. Ja nii läheb ilmselt taas ka Le Peni ja Rahvusrindega Prantsusmaal. Selliseid populistlikke ja kohati äärmuslikke poliitilisi jõude pole siiski mõttekas ülemüstifitseerida ning näiteks Prantsuse ühiskonna kui terviku poliitilist kogemust alahinnata.
Seega Macronist on mõne tunni pärast saamas Prantsusmaa noorim president, kel on ees võimalus muuta Prantsusmaad ja seeläbi ka kogu Euroopa Liitu modernsemaks ja mõistuspärasemaks. Prantsuse presidendivalimised pole mitte protsessi lõpp, vaid algus avanenud võimaluste targaks ärakasutamiseks, et lõpeks jutt Frexitist ning Euroopa Liidu lagenemisriskidest.
