Samas on see näide, kuidas valimiseelne olukord mõjub kohati nagu koerapöörirohi ning normaalsest ja rahulikust arutelust ei tule midagi välja. Küll aga külvatakse hirmu ja katastroofistsenaariume, millel selle dokumendiga mingit pistmist ei ole. Kohtusin näiteks Märjamaal inimestega ja taas kõlasid murelikud jutud, kuidas Eestisse saadetakse 17 miljonit pagulast ja muud seesugust, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. Seega on hirmutamine ja ühiskondlik stress oma mõju avaldamas.

Valitsus peaks nüüd sellele teemale joone alla tõmbama. Üheski Eesti seaduses pole kirjas, et valitsus peab otsuseid tegema konsensuslikult. Samas on selge, et valitsus peab otsustama ja täiesti legaalne viis otsustamiseks on hääletamine. Eriti, kui kaalu ühel pool on Eesti välispoliitiline valik ja riigi rahvusvaheline positsioneerumine ja teisel sisepoliitiline lühiajalise eesmärgiga valimiseelne kampaania. Miks kellelgi ei tekita ühtki küsimust, miks näiteks Soomes pole see temaatika elevust tekitanud, olgugi, et ka neil on kevadel valimised. Küsimus on ilmselt poliitilise kultuuri paksuses ja kogemuses. Valimiskampaaniasse lihtsalt ei kista Soome rahvusvahelist usaldusväärsust, eriti, kui sisuliselt on tegemist deklaratsiooniga, mis ei loo ühtki kohustust.

Seega - valitsus asugu otsustama ja lõpetagu ÜRO rändedeklaratsiooni ülemüstifitseerimine. Eesti ühiskonna ees on palju sisulisemaid ja pakilisemaid probleeme. Ja pole mõtet pugeda kunstlikult tekitatud konsensussoovi taha. Selleks on selles küsimuses niikuinii liiga hilja. Aga riigi rahvusvahelisest mainest ja meie sisemaisest rahust on edasise jorutamise korral veel kaotada küll.