Aastakümneid kestnud pingutuse ehk Euroopa vaba liikumise allavett laskmise soovitud positiivne mõju on minimaalne. Küll aga on sellest sündiv kahju kogu Euroopale väga suur. Võtame näiteks Suurbritannia, kes pole kunagi Schengenisse kuulunud ja on kogu aeg jätkuvalt oma piire kontrollinud. Ometi on terroriohu tase selles riigis üks Euroopa kõrgemaid. Põhjus peitub selles, et põhiline osa ELi sisejulgeolekuohust tuleneb ELi kodanikest, kes on radikaliseerunud, osalenud võitlejatena ISISe tegevuses või omavad muid äärmuslikke sidemeid. Sellised inimesed viisid läbi Pariisi terrorirünnakud ning sellised inimesed ohustavad ka Briti ja teiste ELi riikide julgeolekut. Piirikontrolli taastamine ELi sisepiiridel ei aita siin midagi, sest need inimesed on juba Suurbritannias, Prantsusmaal ja mujal kohal. Schengeni lõhkumine paiskaks aga Euroopa oma arengus mõne aastakümne võrra tagasi ning nõrgestaks Euroopat ja selle seesmist usaldust ning koostööd oluliselt. Ja just seda soovivad nii ISIS kui muud äärmuslased, aga ilmselgelt ka tänane Venemaa režiim, kes pole kunagi üksmeelsest ja tugevast Euroopa Liidust huvitatud olnud.

Lisaks annaks Schengeni kokkukukkumine tugeva löögi Euroopa ja selle liikmesriikide majandusele ehk inimestele. Piirikontrolli taastamine aeglustaks oluliselt nii isikute, kui ka kaupade liikumist ning teeks kahju Euroopa turismimajandusele. Saksa uuringufirma Prognos AG arvutustel saaks Euroopa majandus Schengeni ruumi lõpetamisest lähema kaheksa aasta jooksul 470 miljardit eurot kahju. Ja seda olukorras, kus Euroopa majanduse seis pole juba tänagi kiita.

Lisaks piiraks see oluliselt Euroopas vägagi levinud üle naaberriikide piiride töölkäimist. See oleks täiendav hoop nii majandusele kui konkreetsetele inimestele, kes töötuks jäävad.

Need mõjud ei jätaks puutumata ka Eestit. Kui palju pikeneks autosõit Eestist Saksamaale või veelgi kaugemale, kui igal Euroopa sisepiiril oleks kontroll koos võimalik, et tundidesse ulatuvate järjekordadega. See puudutab ka kaupade liikumist Eestist ja Eestisse.

Muuhulgas muutub sellisel kujul mõttetuks Rail Balticu kiirrongiühendus, sest Tallinnast Berliini jõudmiseks tuleks läbi teha kaheksa dokumentide kontrolli.

Eestist käib ainuüksi Soomes tööl tuhandeid inimesi. Piirikontroll nii Tallinna kui Helsingi sadamas teeks selle lisanduva ajakulu tõttu paljudele ebaotstarbekaks. Peaksime ju küll mäletama paaritunniseid järjekordi suurte laevade väljumise eel või saabumise järel. Euroopa-sisene kruiisiturism muutuks tõsiselt mõttetuks. Kui palju kruiisituristide kadumise ja naaberriikidele turistide vähenemisega kaotaksid need Eesti inimesed ja ettevõtted, kelle sissetulekust oluline osa tuleb turismist.

Ka Eestis on põgusate küsitluste tulemuste kohaselt justkui päris palju inimesi, kes toetaks piiridel täieliku dokumentide kontrolli taastamist. Igal juhul tuleks aga enne küsida, milliseid probleeme see lahendaks ja milliseid tekitaks ning mis on seejuures Eesti huvi.

Kui rääkida põgenikest ja nende Eestisse jõudmise võimalustest, siis mitte miski ei takista põgenikul esitada asüülitaotlust Eesti piirivalveametnikule, kes edastab selle menetluseks. Täpselt nii nagu praegu näiteks Vene-Norra ja Vene-Soome piiril ning seni veel teoreetiliselt ka Eesti-Vene piiril. Piirikontroll on, kuid ometi on viimastel kuudel saabunud Soome ja Norrasse Venemaa piiriületuspunktide kaudu tuhandeid põgenikke.

Julgeolekust rääkides on aga väga tõhus instrument Schengeni ühtne andmebaas ja infovahetus, mis Schengeni kadumisega asub kiiresti nõrgenema. Paneme siia kõrvale nüüd ELi kui terviku nõrgenemise, mis isikute vaba liikumise kadumisega paratamatult juhtub, ning selle mõju Eestile kui keerulises geopoliitilises asendis olevale riigile. Ja lisaks juba nimetatud mõju Eesti majandusele, ettevõtetele ning kümnetele tuhandetele inimestele ka väga konkreetselt ja isiklikult.

Seega on Schengeni kadumisega žongleerimisel kaalul midagi palju suuremat. Ning seetõttu oleks riigimehelik paljudel Euroopa poliitikutel lihtsate, aga eesmärgipäraselt mittetoimivate lahenduste asemel tegeleda päris asjadega ja poliitikatega, mis ka tegelikult leevendavad nii rändekriisi kui ka terrorismiohtu. Nagu näiteks lõppude lõpuks toimivate põgenike vastuvõtukeskuste rajamine Kreekasse ja Itaaliasse, suhete kordaseadmine Türgiga, põgenikelaagrite suurem toetamine Türgis, Jordaanias ja Liibanonis, oluliselt adekvaatsem infovahetus riikide eriteenistuste vahel ning ISISega koos tegutsenud isikute tõsise vaatluse alla võtmine ja palju muud. 2016. aasta ei tohi jääda Euroopa Liidu vaba liikumise lõppaastaks ning saada Euroopa Liidu edasise lagunemise alguseks.