Trump soovib presidendina kindlasti palju saavutada ja seal hulgas välispoliitikas ning võimalikult palju oma kampaanialubadustest ka ellu viia. Ta on esimene president USA nüüdisaegses ajaloos, kel puudub poliitiline kogemus, tal ei ole erilist ideoloogiat, kuid selle eest on küllalt pragmatismi.

Trump hakkabki tõenäoliselt ajama senisest pragmaatilisemat ja suurte jõukeskuste keskset välispoliitikat, mis lähtub otseselt USA rahvuslikest huvidest selle sõna kitsamas mõttes.

Välispoliitika ei saa olema Trumpi peamine prioriteet

Samas ei saa välispoliitika olema Trumpi peamine prioriteet, vaid need on pigem kodumaine majandus, sotsiaaltemaatika ja sisejulgeolek. Siin on aga vastuolu vabariiklaste parteipoliitikaga, mis mõistab, et USA juhtroll maailmas on kasvava surve all ning võttes senisest passiivsema hoiaku, kaotab USA oma rahvusvahelist mõju veelgi. Pealegi ei kannata suurem osa rahvusvahelistest välispoliitika- ja julgeolekuprobleemidest ootamist.

Uus Trumpi administratsioon saab rahvusvaheliselt olema enesekesksem ja väljakutsuvam partner, kes seab proovikive ka transatlantilistele suhetele ja väärtustele, nagu multilateraalsus, rahvusvaheline õigus, inimõigused ja ka seniste rahvusvaheliste saavutuste hoidmine, näiteks kliimamuutuste temaatika.

Trumpi senine stiil lubab eeldada, et ta eelistab tegutseda kahepoolselt valitud riikidega ning ajutiste koalitsioonidega sõltuvalt teemast, aga mitte multilateraalsete institutsioonidega. Seega tuleb arvesse võtta USA vähenevat tuge globaalsete struktuuride ja rahvusvaheliste organisatsioonide algatustele.

Euroopa Liidus keskendub Trumpi administratsioon pigem suurtele ELi liikmesriikidele kui ELile tervikuna ja tema institutsioonidele. See seab USA ja ELi suhted keerulisse seisu. Märgiline on ka fakt, et esimene välisriigi poliitik, kellega Trump pärast valituks osutumist kohtus, oli Briti Iseseisvuspartei liider ja Brexiti kampaania üks juhte Nigel Farage.

Õhurünnakud ISISe vastu kindlasti jätkuvad

Lähtudes Trumpi kriitikast USA seniste sõjaliste missioonide suhtes, siis pole tõenäoline, et Trumpi administratsioon oleks huvitatud laiaulatusliku sõjalise jõu kasutamisest kuskil konfliktikoldes. Samas on Trump lubanud tugevat globaalset võitlust terrorismiga ning see tähendab, et näiteks Lähis-Idas õhurünnakud ISISe vastu kindlasti jätkuvad ja võimalik, et ka kasvavad.

Välispoliitikas peab ta igal juhul arvestama Kongressi vabariiklaste tugeva konsensusega, mis puudutab NATO julgeolekugarantiisid näiteks Ida-Euroopa riikidele. Kindlasti tugevneb surve Euroopa liitlastele, et rahalist panust kaitsevaldkonda suurendataks.

Samas kinnitas värskelt ka senine president Obama, et kõik NATO liitlased peavad panustama võrdsemal määral. Seega pole tegemist ainult Trumpi mõttekäiguga, vaid USA on juba aastaid väljendanud rahulolematust, et paljud Euroopa liitlased panustavad rahaliselt liiga vähe.

Trumpi Venemaa-poliitika jääb esialgu hämaraks. Kui lähtuda tema kampaaniaaegsetest hoiakutest, siis on oodata huvitavaid väljakutseid, kuid ilmselt on Venemaa-teema siiski üks neist, kus elu teeb ka Trumpi seniste hoiakute suhtes suuremaid korrektiive. Ka on Vene-poliitika muutmise osas skeptiliselt meelestatud Kongress. Samas oli Vene president Putin üks esimesi välisriikide juhte, kes Trumpi võidu puhul telefonitsi õnnitles. Nii Trump kui Putin leidsid, et praegused USA-Vene halvad suhted tuleb kiiresti üle vaadata ning alustada konstruktiivset koostööd võimalikult paljudes valdkondades.

Venemaa juhtkond oli ka üks väheseid kogu maailmas, kes väljendas ülevoolavat heameelt Trumpi võidu suhtes. Vene riigiduumas võeti Trumpi valimise teade vastu aplausiga.

Rahvusvahelise julgeoleku osas ei kao lisaks Venemaaga seonduvaga uue USA juhtkonna laualt kuhugi ka Vaikse ookeani ja Aasia regiooni temaatika. Põhja-Koread hinnatakse jätkuvalt julgeolekuohuna ning seetõttu säilib USA-Jaapani-Lõuna-Korea partnerlus. Samuti jääb prioriteediks ISISe vastane võitlus.

Euroopa peab turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni

Euroopa julgeoleku olukord on niigi läinud järjest hapramaks ning seda eeskätt ISISe ja teiste terrorirühmituste tegevuse, Venemaa agressiivse käitumise ning Euroopa naabruses oleva vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu. See tähendab, et Euroopa peab iseenda kaitsmiseks ja turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni. Euroopa riikide kaitsekoostöö on seni olnud tagasihoidlik ning loodetud on peamiselt NATOle, kuigi kõik Euroopa Liidu riigid isegi ei kuulu NATOsse. Ka NATO kontekstis ei kesta lõpmatuseni olukord, kus ligi kolmveerand kõigist kuludest katab USA üksi ning Euroopa veeretab vastutust oma turvalisuse eest peamiselt ameeriklastele.

NATO rolli oli, on ja jääb tähtsaks, kuid Euroopa peab ise palju rohkem panustama ning kasutama ära kõik võimalused on turvalisuse ja kaitsevõime suurendamiseks ja seda ka Euroopa Liidu kontekstis.

Üks olulisemaid muutusi saab olema vabakaubanduslepingute ülevaatamine ja uute lepingute sõlmimise peatamine. Paljude analüütikute meelest on see valdkond, kus Trump kindlasti oma kampaaniaaegseid lubadusi peab. Trump on korduvalt lubanud, et vabakaubanduslepingute kõnelustelt tõmbutakse tagasi, lisaks on ta lubanud 45%-suurust imporditollimäära Mehhiko ja Hiina kaupadele ning ka Hiinaga varem sõlmitud lepingute ülevaatamist.

Esimene USA muutuva kaubanduspoliitika ohver ongi tõenäoliselt Hiina, kelle suhtes Trump kavandab mitmeid piiravaid samme. Nii ei toeta Trump Hiinale turumajandusliku staatuse andmist. Puutumata ei jää ilmselt ka kaubandussuhted Euroopa Liiduga. Nii on ELi ja USA laiaulatusliku vabakaubanduslepingu kõnelused ilmselt surnud ning kogu vabakaubanduslepingutealane keskkond on muutumas järjest keerulisemaks. Lõpp saabub tõenäoliselt ka Vaikse ookeani piirkonna partnerlusele (Trans-Pacific Partnership), sest Trump eelistab kahepoolseid leppeid vaid mõne piirkonna riigiga, näiteks Jaapaniga.

Senine kliimapoliitika võib saada hoobi

Euroopas püüab Trump suure tõenäosusega TTIP asemel alustada kahepoolseid kõnelusi Suurbritanniaga.

Ka senine kliimapoliitika võib saada hoobi. Trump on olnud vastu kliimamuutustevastastele rahvusvahelistele lepetele ning Obama senisele kliimapoliitikale. Nii on ta lubanud lõpetada USA maksed ÜRO kliimamuutuste programmidesse, mis lähtuvad Pariisi kokkuleppest.

Samas on USA sõjaline juhtkond väga selgelt kinnitanud, et kliimamuutused on oht USA rahvuslikule julgeolekule.

Lisaks saabuvatele muutustele USA nii sise- kui välispoliitikas on üks olulisi uusi olukordi see, et USA on sügavalt lõhenenud. Pooled USA valijatest pole mitte lihtsalt pettunud, vaid uuringute järgi on suhtumine uude presidenti vaenulik.

Et ajad on turbulentsed, siis tuleb Euroopal senisest palju enam iseenda eest seista. See puudutab julgeolekut ja kaitsekoostööd Euroopas, majandust ja vabakaubandust ning palju muud.