Urmas Reinsalu: eksisin, kui kasutasin alandatavat tooni hulga heausksete inimeste suhtes! Vabandan ja kinnitan, juhtum on kõva õppetund
Võitluses lähisuhtevägivalla või muude vägivalla vormidega seisan ma ühel pool mõttelist piirjoont kõigi inimestega, kes on selle üle oma muret avaldanud. Kui läinud aastal kandsin Riigikogu ees ette naistevastase vägivalla vastase konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ratifitseerimise eelnõud, rõhutasin, et me ei ratifitseeri seda konventsiooni kui ühte formaalset rahvusvahelist kohustust, vaid selle ratifitseerimisega me anname Eesti-siseselt, aga ka teistele riikidele ja ühiskondadele signaali, et vägivald ei saa kunagi olla keeruliste inimsuhete lahendus või kultuurinorm. Vägivallale ei ole õigustust mitte mingites suhetes. Teine sellest konventsioonist lähtuv tõdemus on see, et eriti taunitav, hukkamõistetav ja karistatav peab olema vägivald, mis on suunatud laste vastu või mis on toime pandud laste juuresolekul. Ja kolmas tõsiasi, perevägivalla ohvriks sattunu ei tohi kunagi jääda üksi. Riik peab nii oma abistamismeetmetega kui ka tema käsutuses oleva sunnijõuga taltsutama õigusrikkujat ja leevendama ohvri kannatusi. Igal inimesel on õigus väärikusele ja puutumatusele. Võitluses vägivallaga peab meie justiitssüsteemis olema menetluse keskmes ohver.
Juba täna kasutame nende kuritegude tõendamisel ohvrit võimalikult vähe häirivaid või talle uusi kannatusi vältida püüdvaid viise. Reegliks peab muutuma see, et perevägivalla sündmuskohtadel ja hiljem kohtus tõendamisel saaks kasutada rinnakaamerate videosid sündmuskohtadelt ning audiosalvestusi hädaabikeskustest. Juba täna püüame igale ohvrile pakkuda psühholoogilist tuge, samuti teiste vastavate spetsialistide tuge. Kuid tulevikus ei tohiks väikeses riigis ükski alaealisest ohver ja vähegi abi vajav täiskasvanud ohver väljuda kriminaalmenetlusest selliselt, et riik pole aidanud taas tugevaks ja tema hingel terveks saada.
Mul on hea meel, et Riigikogu on justiitsministeeriumi algatusel vastu võtnud õigusliku raamina kannatanu kaitse seaduse. Eriti lähisuhtevägivalla puhul on vajalik välja arendada vabatahtlike tugiisikute süsteem ning täiustada lepitusmenetlust nii, et oleks võimalikult pikka aega tagatud kannatanutele abi, kuni ta vägivallaringist on välja saanud. Kuid on veel rida konkreetseid õiguslikke samme, mida peame astuma ajendatuna vägivallatüübi eripärast selleks, et kaitsta ohvrit.
Esiteks lähenemiskeelu edasiarendamine viisil, et seda saaks kohaldada viivitamatult edasilükkamatute juhtumite puhul. Läinud aasta lõpul alustasime pilootprojektiga Pärnus, mille mõte on üks: mitte vägivallatseja ohver ei pea kodust põgenema, vaid kodust eemaldatakse vajadusel vägivallatseja. See projekt peaks olema alus ka võimalikele seadusemuudatustele selleks, et rakendada seda põhimõtet ühetaoliselt üle riigi.
Kriminaalmenetluse revisjoni käigus, mis kohe eelnõuna valmimas, luuakse rida personaalset sekkumist pakkuvaid tõkendeid kahtlustatavate suhtes, ikka selles, et kaitsta ohvrit konkreetse vägivalla eest ja aidata tal naasta vägivallatusse igapäevaellu. Olgu siinkohal näiteks IT- riigile omased ja kohased nö digitaalsed tõkendid vägivallatseja kohaloleku asukoha piiritlemise suhtes või avatud tõkendite kaudu avalduvad võimalused just konkreetse vägivallatseja suhtes, mis on rakendatavad alkoholi tarbimise vältimiseks, mis vägivalla käivitavad.
Sel aastal peab riigikogu arutama ja kinnitama uued riigi kriminaalpoliitika põhisuunad. See on vundament kogu vägivallavastases tegevuses riigi justiitssüsteemis. Oluline on vägivalla ahela katkestamine.
Kõik ohvrid vajavad kaitset, aga kõige enam vajavad kaitset lapsed, kes perevägivalda kogevad, olgu ise füüsiliselt haiget saades või seda pealt nähes. Just nendega tegelemine aitab vältida vägivalda tulevikus, just neile riigi poolt sõnumi saatmine, et vägivald on vale, annab lootust, et vaatamata lapsepõlves kogetule valivad nemad suureks saades seadusekuuleka tee. Alaealistega tegelemiseks vajame seda õppinud spetsialiseerunud inimesi, nii politseinikke, prokuröre kui ka kohtunikke. Just seda toetab ka kohtute seaduse vastavasisuline muudatus.
Kahjuks ligi 60 protsenti vanglast vabanevatest alaealistest õigusrikkujatest kuulatakse senise statistika järgi aasta jooksul uues kuriteos kahtlustatavana üle. Sellega ei tohi leppida. Selle aasta alul jõustunud alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemi muutmine on siin üks nurgakivi, kuigi süsteemi muutus eeldab uut laiapindset mõjutustegevust kõigilt menetlusosalistelt, sotsiaaltöötajatelt ja kogukonnalt. Peame kaasinimeste ohutuse huvides käivitama ka kohustusliku karistusjärgse käitumiskontrolli süsteemi korduvatele ohtlikele vägivallatsejatele. Vägivalla eest tuleb tugevdatud kaitset anda sellele, kes on nõrgem ja sõltuvussuhtes.
