Urmas Reinsalu: kodanikul on õigus advokaadi abile ka siis, kui selleks raha pole!

 (59)

Urmas Reinsalu: kodanikul on õigus advokaadi abile ka siis, kui selleks raha pole!
Urmas ReinsaluFoto: Andres Putting

Ei ole suur saladus, et Eesti advokaatide keskmine tunnihind, mis on 130 eurot+käibemaks, ei ole suurele osale elanikkonnast piisavalt jõukohane ja üksnes advokaadi poole pöördumine võib esmapilgul tunduda ebamõistlik. Tunnihinnapõhine teenustasu on sellega mitte kokkupuutunule arusaadavalt hirmutav – kui palju neid tunde ikkagi täpselt kulub ning mis nõu selle eest ikka täpselt saab?! Kas minu mure saab lahendatud?

Ometi on inimestel probleeme, mille jaoks on vaja juristilt nõu küsida – muidu ei saa kuidagi ei edasi ega tagasi. Meil on erinevaid suhteid, sh omavahelisi juriidilisi suhteid, mis alati pole rahuldavalt korras ja mõnikord lähevad suisa sassi.

Just sellise olukorra lahendamiseks lõime riigi tasuta õigusabi teenuse, mida vajab kuni 460 000 eestimaalast. Piiriks oleme tõmmanud palgataseme kuni 1730 eurot kuus, kuid ülirangelt me seda kontrollima ei hakka. Piir püsib usaldusel.

Esimese kolme kuuga, mil oleme teenust pakkunud ja lihvinud, on abi saanud ligi 1000 inimest. Üllatusi, või täpsemalt öeldes teadaolevad asjaolusid, mida võis ette karta, ja mis muret tekitavad, on kaks: esiteks, enamik pöördujatest on naised, suhe on 65/35 naiste kasuks; teiseks, on kolm peamist teemat, kus kodanikel õiguslikud probleemid tekivad: kolmandik muredest on seotud perekonnaõigusega, kolmandik võlaõigusega ning viimane suurem grupp on töövaidlusi puudutavad küsimused. Meie mured on suured ja lahendusi ei paista, kui keegi ei aita. Kui aitab, hakkab päike vahel paistma keset esmapilgul kõige pilkasemat ööd.

Eesti mees kardab nii arsti kui advokaati

Nii, nagu naised on Eestis haritumad ja käivad rohkem arsti juures, tunnevad nad rohkem muret ka oma õiguste pärast. Kuid see ei tähenda, et meestel muresid ei ole. On, kuid ka õigusküsimustes pistavad nad pigem pea liiva alla, kui soovivad oma muresid lahendada. Parimal juhul viimases hädas. Kui kohtutäitur on piltlikult öeldes igal õhtul ukse taga ja selg vastu seina.

Kui vaadata teemasid, millega inimesed juristi poole pöörduvad, siis perekonnaõigus ja pärimisõigus on mõistetavad küsimusvaldkonnad. Kuidagi on nii, et enam kui pooltel juhtudel läheb ka abieludes armastus üle (Eestis koguni 58% abiellujatest) ning inimesed lõpuks ikkagi lahkuvad siit ilmast – justkui ootamatult, vähemalt osade lähedaste jaoks.

Võlaõigusega seotud juhtumid on tihti tekkinud inimese enda julgelt öeldes vastutustundetu käitumise tõttu – võlaring, kus ühe SMS-laenuga tasutakse teist, lõpeb pigem varem kui hiljem millegi ebameeldivaga. Kuid ka sellest olukorrast tuleb inimesed välja aidata. Riigi kohustus on vähemalt päästerõngas visata.

Miks riik otsustas sellesse teenusesse investeerida? Me usume, et see muudab efektiivsemaks ka riiki – nõrgemate aitamine on kasulik ka tugevatele. Kui inimesed teavad, mis on nende õigused ja kohustused, on kohtutel vähem tööd. Paljude pöördujate kogemus kinnitab, et inimesed siiski ei suuda alati päris täpselt seadustest välja lugeda ja mõista, kuidas üht või teist keerulist eluolukorda lahendada. Iseenese tarkusest alati ei piisa.

Õigusabi kättesaadavus muudab ühiskonna õiglasemaks

Ma usun, et riigi ülesanne on luua sotsiaalset turvatunnet, milleks riiki peab aitama lahendada oma elanike jaoks valusaid probleeme. Keskmise juriidilise nõu pikkus on seni olud 1,5 tundi, mistõttu enamasti ei olegi küsimus probleem suuruses, vaid selle keerukuses tavainimese jaoks. Kui mõni teema tuleb ette elus vaid korra, ei saagi sellega alaliselt kursis olla.

Kuid enne abi saamist võis mure vaevata inimest kuid, vahel aastaid. Mõneti on see sarnane hambaarsti juures käiguga. Inimesed ei taha minna, sest äkki on valus. Ja peab palju maksma ka. Kuid kui hambad on korda tehtud, ei ole enam valu ja tuju on palju parem.

Miks me otsustasime toetada just vähemkindlustatud inimesi? Üks põhjus on loomulikult juriidilise nõu kättesaamatus turutingimustel, kuid kindlasti on oluliseks argumendiks ka asjaolu, et vähemkindlustatud inimesed on ka vähem-teadlikud, neil on õigusküsimustega vähem kokkupuuteid ning kui need tekivad, on ebakindlus, sageli ka meeleheide suurem.

Ma olen väga õnnelik, et me oleme valitusega suutnud reaalsete sammudega vähendada Eesti ühiskonna süvenevat kihistatust. Õigusabi kettesaadavus muudab ühiskonda õiglasemaks. Suur probleem on ju ka selles, et inimesed ei oska kohtuga kohtu keeles suhelda, mis muudab selle kohmakaks või koguni võimatuks. Kohtud jälle ei saa menetluse osaliste eest kõike tööd ära, siis ei jääks neid oma tööks aega ja võhma. Ning raha ei tohi olla takistuseks, et kodanik saab õiguse, kui tal on õigus.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare