Urmas Reinsalu: Nõukogude Liit okupeeris Eesti Tartu rahu rikkudes ja Venemaal on õigusjärglasena kohustus tekitatud kahju hüvitada

Tähistame Tartu rahu 99. aastapäeva. Truudusega vaatame tagasi Eesti sõdurite ja diplomaatide vaprusele oma riigi tegemisel. Rahuleping lõppes sisuliselt Eesti jaoks võiduga. Rahulepingu artikkel 2, milles Venemaa ütles igaveseks lahti oma eesõigustest Eesti üle, on tänaseni maksev.

Maksev on täna riigiõiguslikult ka Tartu rahulepingu järgne piirijoon, nii nagu see on paika pandud põhiseaduses, juhul kui riikide vahel ei lepita kokku teisiti.

Samas on just hiljuti kerkinud õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahuleppe pinnalt mitmed muret tekitavad küsimused. Nii et Tartu rahu pole sugugi mingi ajalooline küsimus.

Esiteks, küsimus optantide järeltulijate õigustest. Opteerumisõigus tulenes rahulepingust. Samas on Abhaasia eestlaste küsimus siiani lahenduseta. Proua Aili Rutto passi kehtivust on üksnes pikendatud menetluse ajaks. Mitmetele teistele Abhaasia eestlastel on ilmnenud samuti sarnased uuest tõlgendusest tulenevad probleemid. Tervemõistuslik tõlgendus Tartu rahulepingust võimaldaks neile säilitada Eesti sünnijärgse kodakondsuse ja võtta maha see segadus.

Teine probleem on küsimus põhimõtetest. Olin just eile ühenduses Petserimaal pärast sõda sündinud mehe, Vaido Tammeoruga. Selgus, et enne 2005. aastat oli tema passis märgitud sünnikohaks sünnivalla nime järgi Eesti. Pärast seda aga asuti väljastama Petserimaal sõjajärgselt sündinud Eesti kodanikele passe, kus sünnikohaks märgitud Venemaa. Juriidiliselt inimese õiguslik staatus ei muutu emmal-kummal juhul. Kuid riigiõiguslikult on sel põhimõtteline vahe. Ainumõeldav lahendus on naasta varasema tõlgenduse juurde. Vastasel juhul salgame iseennast maha ja teeme paljudele inimestele põhjendamatult haiget.

Need, kes täna pidukõnesid peavad Tartu rahu tähtsusest, ärgu unustagu et õiguslik järjepidevus ei saa olla valikuline. Nõukogude liit okupeeris Eesti just Tartu rahu rikkudes ja Venemaa õigusjärglasena peab seda tunnistama ning tõsiasjana on tal tekkinud rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus oma tekitatud kahju hüvitada.

Samuti tuleb täna üle kinnitada, et Eesti välispoliitilistes huvides on piiriküsimuse käsitlemisel tingimusteta juhindumine Tartu rahu artikkel 2 maksvusest ning õigusliku järjepidevuse kehtivusest. Seda peame deklareema Venemaale, rahvusvahelisele üldsusele ja iseendale, nagu näitavad ilmnenud praktilised probleemid.