Mõned inimesed hakkasid arutama üpris detailselt, mis on Eesti kombed. See on ilmsesti ummiktee. Õiguslikult on meil lähtealus olemas. Läinud aastal sai välismaalaste seadust muudetud, pannes seadusesse kohustuse, et Eestis viibiv välismaalane peab "järgima Eesti põhiseaduslikku korda, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri." Selle nõude rikkumine võib kaasa tuua välismaalasele elamisloa andmisest keeldumise, seega pole tegemist sugugi ümmarguse deklaratsiooniga.

Kuidas siis defineerida eestluse kombe- ja kultuuriruumi?

Lihtsam on määratleda, mida see EI OLE. Kõige tugevamalt ei väljenda Eesti komberuumi sellest isoleeritud kultuur, mis eksisteeriks rööbiti meie omaga ja mida kannavad Eestis asuvad inimesed.

Sellele on rajatud multikulturalismi teooria, mille järgi riigid peaksid soosima just erinevate kogukondade, sealhulgas sisserännanute, kultuurilist eraldatust üksteisest, samuti eraldatust selle ühiskonna aluseks olevast kultuurist.

Seega, kui tahame säilitada eesti kultuuri ja komberuumi, peab meie lähtekoht olema riikliku multikulturalismi tee eitamine. Igaühest võib saada eestlane, kui ta oskab meie keelt ja austab väärtusi ja on huvitatud meie kultuuriruumi kuulumusest, Eesti elanikelt eeldame mitte oma segregeeritud ruumi loomist, vaid MEIE ruumi lõimumist. Siin oleme silmitsi kahe suure ülesandega.

Üks on vene kogukond Eestis. Venemaa meediaruum on suunatud sellele, et hoida siin elavad venelasi oma väärtusväljas. Meie ülesanne on saavutada selle, imperiaalse ja šovinistliku väärtusvälja mõju vähenemine eriti noorte venelaste jaoks. Kui räägime meie väärtus- ja komberuumist, siis sellesse ei kuulu sõjapropaganda, mida varjamatult on teinud ka meie meediaruumis lösutavad vene kanalid. Küsimus pole siin sõnavabadusest, vaid olukorrast, kus infosõja meetoditega ehitatakse meie ühiskonna sisse meile vaenulikku mõtteruumi. See ei saa olla vaikimisi ja vaguralt tolereeritav.

Küsimus on, kas valime tee neid tōkestada füüsiliselt õiguslikult teel või pakkuda enam meie väärtusruumi kandvaid sōnumeid.

Teise probleemi moodustavad Euroopast kaugemate paikade sisserännanud, kes oma tavadega võivad kehtestada siin segregeeritud kogukonna. See õnnestub siis, kui meie rahvuslik identiteet on liialt loid ning me ei tegele piisavalt nende inimeste viimisega meie kultuurivälja. Kui oleme siin jõuetud, on suur oht, et selle, segregeeritud kultuuriruumi, täidab äärmuslus.

Suurbritannia endine peaminister Cameron tõi mõni aasta tagasi esile, et suurim strateegia ekstremismi ohjeldamiseks Suurbritannias on tugevam rahvuslik identiteet (vastavalt siis britilikkus) ning seetõttu tuleb riikliku multikulturalismi hoiakust loobuda.

See eeldab julgust tõkestada Eestis erinevad äärmuslikud kultuuritavad, nõuda keeleoskuse omandamist ja näidata ust neile, kes teevad katse jutlustada õigusriikluse vastaseid teooriaid.

Eesti komberuum on olemas, kuid seda ei saa määrata üksikute toimingute või rituaalide kaudu. Seda saab määratleda nii, et Eestimaal ei ole eraldatud komberuumi, mis kulgeb meiega rööbiti. Järelikult on meie ülesanne siia saabunud inimestel hõlbustada Eesti komberuumi osaks saamist.

Seda ei tohi häbeneda.

Kommetega seotud on väärtusruum. Meie väärtusruumi kehtestamine on küsimus tulevikus sellest, kas Eesti on eestilik, aga ka sellest, kas tagame endi julgeoleku riigina. Eesti-vaenulikud väärtused ei tohi olla siin tolereeritud.