Tõsi, seda aega võib pikendada ühehäälselt. Samas on mitmed El-i liidrid enne referendumit öelnud, et seda teha ei kavatseta.Kui Cameron ütles, et lahkub kolme kuu pärast, siis uus juht määrab aja ning sellest hakkab tiksuma kaks aastat. Igal juhul jäävad need läbirääkimised Ühendkuningriigi eesistumise aega järgmise asta teises pooles. Poliitiliselt on muidugi jabur kujutada ette, kuidas riik korraldab eesistumist kavaga lähiperspektiivis liidust lahkuda. Sel juhul peaksid riigid ühehäälsusega otsustama teistsuguse eesistumise korralduse ja Eesti eesistumine nihkuks pool aastat varasemaks eh 2017 suveks.

Mõju Ühendkuningriigi ja EL majandusele on praegu raske ennustada, sest see sõltub ju sellest, milliseks kujuneb majandusrezhiim EL-i ja Ühendkuningriigi vahel. Investeeringute ja kaupade vaba liikumise säilimisel ei pruugi mõju olla nii hävitav, kui referendumi kiremöllus ennustati.

Igal juhul on selge, et referendumi tulemused on nüüd uus peateema, millega tegeleb Euroopa lähiaastail. Meie eluline mure on, et Putin kindlasti selle referendumiga võitis ning peame seisma selle eest, et kogu aur ja vile nüüd üksnes Brexiti peale ei läheks.

Brexitiga omandab EL-i julgeolekumõõde hoopis teistsuguse vaate, arvestades brittide sõjalist võimsust. Nüüd on küll selge, et NATOle pole mingit koopiat El-i sees mõtet ehitada, sest teha seda ilma Ühendkuningriigita on sügavalt ebapraktiline tegevus.

Juba enne referendumit on paradoksina salaja lootnud mitmed El-i tsentraliseerimise toetajad, et Ühendkuningriigi eemalejäämine võimaldab institutsioonilisele arengule anda gaasipedaali. See oleks haruldlane poliitiline lollus ja hoopis kiirendaks ka teistes riikides exiti tungi. Brittide suurim panus polnud suur raha, mida nad El-i eelarvesse andsid (mis meile kui netosaajale on selge tõsiasi), vaid põhimõtted. Usk vabadusse nii julgeoleku kui majanduse vallas. Sellest jääme kõige rohkem puudust tundma.

Mitmed El-i poliitilised liidrid on kujutanud britte vaid virisejatena, kes kõigile El-i uutele pädevustele vastu seisid. See ei olnud õiglane hinnang ja eilse referendumi tulemuse eest kannavad osa vastutust ka need üleolevate hoiakute propageerijad.

Praegu öeldakse, et Cameron läks referendumit esile kutsuma ja ajas panga lõhki. Tegelikult püüdis Cameron seda enne eelmisi valimis igati edasi lükata ning mingi referendumi fänn polnud ta kunagi. Tõsiasi on, et referendumi otsusele hääletas vastu vaid mõnikümmend parlamendi liiget. Enamus tema oma parlamendi lihtliikmeist toetas otsesõnu brexitit.

Seega, referendum oli talle sundvalik. Cameroni saatuslik viga oli lootus, et referendumi kiirkäigul forsseerimine tagab edu ja võtab teema päevakorrast maha. valimislubadus oli korraldada referendum enne 2017 lõppu.

Ta pidas Ülemkogul läbirääkimisi eridiili eest kiirustades ja nii võtsid seda paraku ka teised riigid. Nüüd ei jõustu ka see peotäis asju, milles kokku lepiti.