Link kopeeritud!

URMAS SAARD: jõuga ei saa isamaa-armastust peale suruda

 (302)
URMAS SAARD: jõuga ei saa isamaa-armastust peale suruda
Rene Suurkaev

Satiiriliste aforismidega kuulsuse ja püsiva koha maailmakirjanduses omandanud poolakas Stanislaw Jerzy Lec on öelnud: “Lõdvaks muutunud hüüumärgist saab küsimärk”.

Loe veel

Kahetsusega nendib Tartu Rahu ürituste peakorraldaja Jüri Trei rahva vähest huvi riiklike tähtpäevade väärtustamise vastu. Lihtsaim viis millega iga riigikodanik saaks oma suhtumist rahvuslikku eneseteadvuse väärtustamisse väljendadada, võiks olla lipu heiskamine hoonele, kus ta elab ja töötab. Ometi ei kasuta me seda võimalust vajaliku innukusega.

Ärgu võetagu konkreetset illustratsiooni näpuga näitamisena üksikule väljavalitule, kui toon näite 2004. aastast, mil tähistasime Lipuaastat. Sama aasta 2. veebruaril Tallinna suunalt Taaralinna sisenedes võis ainult paaril majal näha meie kolmikvärvilist lippu lehvimas.

Aastatega pole oluliselt midagi muutunud. Suurürituste korraldaja näeb vastukaaluks Pärnut veidi parema lipukultuuriga linnana, kuid kirjutise autorina soovin siiski üht omavalitsust teisele eelistamata jättes kinnitada, et tegelikult on üleriigiliselt inimeste suhtumine oma sümboolikasse üsna kaugel sellest, mis tekitaks rahulolu muljet.

Norra Kuningriik sündis vaid kolmteist aastat enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Seega pole olulist erinevust omariikluse kogemusel ajalises perspektiivis. Tõsi, Eestil tuleb 50-aastane okupatsiooni periood väljalõigata. Ometi ei saa selles näha passiivsuse peamist põhjust. Norrakate konstitutsioonipäeva tähistamine rahvuspühana iga aasta 17. mail võiks olla eestlastele heaks eeskujuks.

3. jaanuaril meenutasime Venemaaga saavutatud vaherahu ja mälestasime langenuid, kelle n.ö ohvriarmust elame täna veel eesti keelses ja võib-olla ka eesti meelses Eesti riigis, mida jälgivad ilmse kadedusega mitmed palju arvukamad rahvad, kellel pole iialgi olnud oma riiki.

Saabumas on 2. veebruar, millal noor Eesti Vabariik võis triumfeerida rahvusvahelisel areenil. 23. ja 24. veebruaril võime tähistada 90. aasta vanuseks saanud riigi juubelit. Edasi tulevad Lipupäev ja Võidupüha. Nii edasi aastast aastasse. Kõik need päevad üksikult on olulised verstapostid omariikluse kindlustamisel.

Riiklike tähtpäevade väärikas tähistamine pole pelgalt rahvusliku eneseteadvuse turgutamise võimalus. Eneseväärikus välistab rahvusliku alaväärsuskompleksi ja muudab kodanikud vähemalt ühes küsimuses erakondade ning eri kildkondade arvamuste üleselt ühtseks.

Sellise mõttega teemale lähenedes võiksime näiteks 4. juunil tähistada Lipupäeva norrakatega võrdväärselt, unustades hetkeks lahkarvamused ja leida rahvuslike kolmikvärvide spektris üksmeele.

Sinimustvalgete lippude meri saaks sõnumiks Eesti riigi tugevusest, mis tähendaks ühtaegu välismaailmale usaldusväärsust ja riigi sisemist julgeolekut. Tegemist pole seega üksnes moraalse hoiaku või pateetilise jutlusega, vaid sootuks enama kui suure poliitika ja rahva püsimajäämisega.

Ehkki olen ajakirjanduses juba kasutanud Trivimi Velliste tsitaati kõnest, mille ta pidas läinud aasta muinsuskaitse suurfoorumil rahvusraamatukogus, ei pea paljuks seda korrata. Muinsuskaitse auesimees esitas mõtlemapaneva kujundliku näite organismi mälust, milleta poleks mõeldav elu kestvus. Sama mälunõue kehtib iga rahvuse püsimajäämisel.

Võime küsida, kas tasub suurt lärmi hetkeline unustamine, mille tulemusel kohustuslikul lipuheiskamise päeval jääb trikoloor vardasse tõmbamata. Samamoodi võime arutleda omavalitsuste tasandil, kas 3. jaanuaril korraldada kohapealset mälestustalitust Vabadussõjas langenute austuseks või mitte ja jättagi selle korraldamata – ilma süümet tundmata. Süüdistuste esitamisega ja karmide karistustega hoiatades ei saavutaks iialgi austust esivanemate loodud pärandi vastu.

Kunagised pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonid kindlustasid truualamliku inimkoosluse järelkasvu totalitaarse süsteemi teenimiseks. Sundkorras väljakutele toodud töörahvapüha ja suure oktoobrirevolutsiooni paraadid pidid emotsionaalselt rahvast kindlates rööbastes suunama. Ometi varises kogu monstrum kokku, sest ta oli loodud vägivallas ja vastuvõtmatute eesmärkide saavutamiseks.

Eesti riik pole loodud ülekohtus. Eesmärgidki on teised, elada ja säilitada seda, mida oleme saanud esivanematelt: eesti keele, kultuuri, võimaluse töötada omal maal. Kõik see ei püsi iseenestmõistetavalt koos.

Ka eeskujulik kaitsevägi ühes osava rahvusvahelise poliitikaga ei taga täit julgeolekut. Isegi 40 000 kroonine keskmine kuupalk ei kindlustaks rahvusriigi koospüsimist. Rahvuslik eneseteadvus saab olla saviks, mille abil on riik kivi kivi haaval üleslaotud ja ühes tükis püsib.

Parafraseerides Saint Exupery’d, võiks öelda, et nõnda nagu prantslased saaksid päästa Prantsusmaa, nõnda samuti päästavad eestlased Eestimaa. Küllap leidub nüüd küsijaid: millest Eestimaad päästa? Pole ju sõda ega väljakannatamatut viletsust nagu Exupery aegsel Prantsusmaal, kui ta raamatut kirjutas.

Küll aga on algatatud mõttetalgud signatuuri muutmiseks Pika Hermanni tornis. Soovitakse asendada papa Janseni hümni sõnad teise lauluga. Delfis pakuti kolmanda variandina isegi õllepruulijat riigihümniks.

Arvatakse, et Toompea lipp ei pea langema ja tõusma kindlatel aegadel, vaid üksnes siis, kui räbaldunud plagu vajab väljavahetamist. Usun et vähemalt niikaua, kui sümboolika kultuur püsib madalseisus, peaks päikese loojumisel üheaegselt Pika Hermanni tornis langeva lipuga süttima teisel kõrgendikul Jüriöö tuli. Hommikul, Jüriöö tule kustudes, võiks koos päikese ja hümni helide saatel tõusta sinimustvalge trikoloor Toompea torni.

Rääkides rahvuslikest aadetest tuleb sageli kogeda kõrvalseisja heatahtlikku õlakehitust. Nii muutubki hüüumärk pikkamisi küsimärgiks, mäletamata mis oli kunagi määrava tähtsusega tänaste ja edaspidiste päevade tarvis ning kas seda kauges ajaloos toimunut üldse tarvis oligi.

Kas me seda tahamegi?

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare