Seetõttu on väga tore, et meie riigikogu muutis valimisseadust nii, et kohalikel valimistel saavad osaleda kõik vähemalt 16-aastased noored, kellel on Eestis püsiv elukoht. Valida saavad nii kodanikud kui ka mittekodanikud või ka kodakondsuseta noored.

Noored on oma selgete huvidega sügisestel valimistel värske jõud, kelle hääli tahaks iga erakond ja valimisliit. Probleem on pigem selles, et meie erakonnad ei tea, kuidas noori kõnetada. Mõni erakond on lausa hirmul. Teatakse, et noored on internetilembesed ning eelistavad kindlasti e-valimisi. Aga ilmselt on olemas ka teatud rahvuslikud erinevused. Vene valijatele ja ka noortele on Keskerakond juba aastaid pähe tagunud, et e-valimised on pahad, et kogu e-riik on paha. Valimiskastide juures tuleb käia ikka isiklikult, sabas seista ja sedel kasti lasta.

Seetõttu kardab Keskerakond nüüd e-valimisi veelgi rohkem kui varem. Selle tulemuseks on e-valimiste piiramine. Valitsusjuhi vaimusilmas terendub juba ka e-valimiste igaveseks keelustamine.

Valimiste tehnilisest küljest on palju olulisem, kuidas me kõnetame noori. Mis sõnumi me neile saadame? Kas me oskame seda teha? Juba antiik-Kreekast on õhtumaade kultuuri osaks saanud murelik õhkamine, et noorus on hukas. Aga ikka läheb elu edasi ja tulevad uued tublid põlvkonnad, kes samamoodi õhkama hakkavad.

Meie noored on nagu noored ikka, edukad, täis unistusi saata korda suuri asju ning elada oma elu õnnelikult kõrge vanaduseni. Meie ülesanne on pakkuda noortele võimalusi eneseteostuseks. Keskealine ja vanem põlvkond ei tohi istuda oma kohtadel, taotleda kõikvõimalikke privileege tenuure ning hoida oma ametikohtadest kinni kuni surmani. Kui me seda teeme, siis puuduvad noortel Eestis karjäärivõimalused ning nad lähevadki ära.

Me peame pakkuma noortele võimalust kujundada meie tulevikku ka kodukandi tasandil. Me ei tohi alahinnata seda, et noored tahavad elada siin ja praegu. Igas vallas, igas külas peab olema võimalik käia kodust normaalsel kaugusel koolis, surfata internetis, ujuda, võimelda, mängida jalgpalli või korvpalli, veeta mõnusalt vaba aega ja kui vaja, siis ka raju pidu panna.
Noored tahavad peale kooli tööle minna, oma äri ajada. Selleks peab igal pool olema selline keskkond, et ettevõtlikumad noored saaksid ettevõtjateks hakata ning pakkuda teistele noortele tööd. Kes tahab edasi õppida, peab seda saama ilma, et ta kaotaks sideme oma kodukohaga.

See, et juba 16-aastsaed saavad valida oma kodukandis, on neile suureks kooliks. Ega noor loll ole, et ta erakondade või valimisliitude meelitusi usuks, ja seda, kes neile kõige rohkem lubab, kohe valima läheks. Kõige rumalamasse olukorda jäävad noorte puhul kindlasti erakonnad, kes eestlastele räägivad ühte ja venelastele teist mesijuttu. Noored märkavad seda kohe ning keeravad sellistele erakondadele selja.

Noorte valimisõigus aitab kindlasti kaasa sellele, et nad muutuvad poliitiliselt aktiivsemaks, mõtlevad rohkem nii enda kui ka kogu maa ja rahva elu üle ning paljud neist on järgmistel valimistel valmis juba ise kandideerima volikogudesse.

Noored ei ole kindlasti homogeenne valijate rühm. Teismelised noored on tihti väljakujunenud maailmavaatega. Nende hulgas on nii rahvuskonservatiive kui ka liberaale. Valdavalt on noored siiski liberaalsed ja jagavad väärtusi, mis on seotud avatud maailmaga.

Kui valimissõnumid on sellised, et noored peavad jääma oma kodupaika sunnismaiseks ning teisi kultuure ja rahvaid põlgavaks, siis ongi ainus võimalus maailmast osa saada siit mujale õppima, tööle või armastust otsima minna.

Sõnum noortele peaks olema selline, et maailm avaneb igale noorele kodus, olgu siis Tallinnas või Tartus, Pärnus või Narvas, Saaremaal või Setumaal, Võrumaal või Mulgimaal.