Eestlased võtavad uut aastat vastu keskööl, paljud venelased aga tund aega varem, kui uus aasta saabub Moskvasse.

Meid eristavad ka mitmed käitumusliku d erinevused. Leinates vaatavad eestlased vaikides maha, venelased kipuvad pilgu hoopis üles tõstma ja kaugusesse vaatama. Eestlased tahavad omaette olla ja bussis pingil üksinda istuda, venelased tahavad rohkem seltsi ja kellegi kõrval istuda.

Selliseid erinevusi võiks lõputult otsida, aga pigem on oluline see, mis meid ühendab. Ja paljud erinevused hakkavad eestlaste ja venelaste vahel kaduma. Ammu on möödas ajad, kus tänaval võis peaaegu ilmeksimatult otsustada selle üle, kas vastutulija kõneleb emakeelena eesti või vene keelt.

Paljudes vene perekondades peetakse jõule juba kaks korda. Kõigepealt koos eestlastega ja siis koos õigeusklikega.

Aeg paneb asjad ise paika. Veel paar põlvkonda ning erinevused kaovad. Hakkame tähistama samu tähtpäevi ja käituma üpris sarnaselt. Paratamatult väheneb meil ka vene keele tähtsus ning eesti keele osatähtsus kasvab omavahelises suhtluses märgatavalt.

Teise maailmasõja võidupüha on venelaste jaoks kindlasti väga oluline. See on nii suur püha, et Eesti ei puutu siin nagu üldse asjasse. Juba mitmed põlvkonnad on üles kasvanud teadmises, et nad vabastasid Euroopa natsionaalsotsialismist. Ja nad ei suuda aru saada, miks need, keda nende esiisad vabastasid, seda vabastamiseks pea. Aga küllap nad ükskord sellest ikka aru saavad.

Seni tuleb aga venelaste võidupüha rahulikult võtta. Las lähevad sõjaväekalmistule. Mingu või rongkäigus politseieskordi saatel. Politsei peaks sõjaväekalmistule suunduvaid venelasi kaitsma igasuguste impressumlike öiste vahtkondade provokaatorite eest. Sest selliste eesmärk on vaid õhutada viha ja konflikte.