URMAS SUTROP: Eesti rahvuslus on keeleline
Tahaksin vastu vaielda Raagi väitele, et meil olevat selgelt sõnastamata geneetilise eestlase diskursus, mis tähendavat usku, et päris eestlane on ainult eestlasest sündinud eestlane. See ei ole tõsi. Väga paljude perekondade pärimuses on, et nende esivanemate hulgas on mõni venelane. Eesti rahvuslus on keeleline. Kui keegi on aktsendivabalt omandanud eesti keele, siis ta ongi eestlane. Just nimelt aktsendivaba. Aktsenti pannakse väga pahaks. Mõne teise keele aktsendi omandanu võidakse ka eestlaskonnast hoopis välja arvata. Me ju kõik teame, kes on „jeestlased“. Ja ega läänepoolsete väliseestlaste aktsentigi hästi ei suhtuta.
Ma olen seda usku, et ega integratsiooni ikka väevõimuga ei kehtesta. Andke piisavalt aega ja mõne põlvkonna pärast on kõik Eesti elanikud eestlased, kes kõnelevad eesti keelt. Iseasi, kas see eesti keel on samasugune, kui me seda täna kõneleme. Eesti keelele üleläinud inimesed toovad kaasa oma keelevead, mis võimenduvad ja levivad kõigi keelekasutajate seas. Üksikud keelemuutused põhjustavad ahelmuutusi ning paari põlvkonna pärast on ka eesti keel tundmatuseni muutunud. Aga ega meie lapselapsed selle pärast ei kurvasta.
Ilmar Raagi unelmaga multikultuursest Šveitsist, mis võiks olla meile eeskujuks, ma ei nõustu. Šveitsi konföderatsioon on keeleliselt jagatud sakslaste, itaallaste ja prantslaste vahel. Ida-Šveitsis on saksakeelses ümbruses teatud keelelised õigused ka retroromaani väikerahvastel. Keelepiirid on reaalsed piirid, mis enamasti on ka kantonite vahelised piirid. Kui keelepiir läheb läbi kantoni, siis jookseb sealt läbi ka reaalne kontrolljoon. Rongides võidakse sellel joonel kontrollida näiteks dokumente. Šveitsi naabermaade piiriäärsed elanikud, kes pole Euroopa Liidu kodanikud saavad piirikaardi. Näiteks Saksamaa residendid saavad Grenzkarte, mis lubab neil liikuda ainult Šveitsi saksakeelsetes osades.
Kas Ilmar Raag tõesti tahab, et Eesti jagataks keelelisteks piirkondadeks, millel on siis kas eesti- või venekeelne omavalitsus ja mis oleksid omavahel konföderatsioonisuhetes. Toompeal kasutataks eesti keelt rotatsiooni põhimõttel: kuus kuud eesti keelt, siis jälle kuus kuud vene keelt. Meenub nõukogudeaegne anekdoot, et Tallinn jagatakse rahvuste vahel ära ning kõik tallinlased kolivad mägedele – venelased Mustamäele, Õismäele ja Lasnamäele, eestlased Pärnamäele. Šveitsi konföderatsiooni mõte on olla puhver kolme suure rahva – sakslaste, itaallaste ja prantslaste vahel. Neil kõigil on tugev ükskeelne omariiklus. Kus oleks Šveitsi-suguse mitmekeelse ja sisepiiridega Eesti kõrval siis meie riik, kus räägitakse ainult eesti keelt? Muidugi oleks tore, kui mõni puhverriik oleks Eesti ja Venemaa vahel.
