Urmas Sutrop: Eesti riik ei piira venekeelse hariduse andmist, aga peaks, sest kakskeelne haridus on okupatsiooni pärand
Püüan neile küsimustele vastata. Ja ega see vastamine nii lihtne olegi. Iseseisvuse taastamisest saadik on püütud lahendada Nõukogude Liidu sõjalise okupatsiooni tagajärgi. Lähtusime humaansetest kaalutlustest ja otsustasime, et siia elama asunud inimesed tuleb integreerida Eesti ühiskonda.
Uskusime sinisilmselt, et integratsioon on imelihtne. Kõik venekeelsed õpivad kohe eesti keele selgeks ja hakkavad jagama meiega ühiseid väärtusi. Võib-olla oleksid sellised kiired protsessid olnud ka võimalikud, kui meie naaberriigist Venemaast oleks kujunenud normaalne riik. Seda aga ei juhtunud. Vastupidi, Venemaal tekkisid kohe ambitsioonid kunagise impeeriumi taastamiseks ja nende propaganda ja eriteenistused asusid kõigi vahenditega takistama nii eesti keele õpet kui ka venelaste ja teiste rahvaste lõimimist Eesti ühiskonnaga.
Siinsetele mitte-eestlastele on antud pidevalt signaal, et eesti keelt ei ole vaja õppida, et vene keel tuleb Eestis (teiseks) riigikeeleks tagasi jne. Eestit on püütud territoriaalselt lõhestada või siis lausa põhiseaduslikku valitsust kukutada ja otseselt sekkuda eesti riigi siseasjadesse. Pean siin silmas omaaegseid referendumi katseid Ida-Virumaal ja Venemaa poolt organiseeritud aprillimäsu ja sellele järgnenud Vene riigiduuma saadikute nõudmisi uue valitsuse moodustamiseks Eestis. Leidus eestlastegi hulgas selliseid vasakpoolseid, kes sellist nõuet toetasid. Kas polnud sarnane 1940. aasta juunipöördega, kus ultimatiivselt nõuti venemeelse valitsuse moodustamist? Päädis see tollal Johannes Vares Barbaruse nukuvalitsuse moodustamisega, eestlaste kohutavate kannatuste, mõrvade, genotsiidi ja küüditamistega ning pikkade okupatsiooniaastatega.
Me ei ole kunagi soovinud nende kuritegude eest kätte maksta siia elama asunud või asustatud venelastele. Vastupidi, kõik poliitilised jõud on püüdnud oma parema äranägemise järgi venelasi ja teisi venekeelseid rahvaid lõimida meie ühiskonda, õpetada neile eesti keelt.
On siiski üks erand ja see on Ühtse Venemaa fraktsioon Keskerakonnas. Ma olen kaugel sellest, et kogu Keskerakonda pidada impeeriumimeelseks, aga küsimus ei ole ka ainult erakonna juhis. Juhi ümber ja kõrval või ka selja taga on terve grupp inimesi, kes vihkavad Eestit ja püüavad igati integratsiooniprotsesse nurjata ja meie riiklust kahjustada.
Eesti riik ei taha kindlasti venekeelse hariduse andmist piirata. Kuigi peaks, sest kakskeelne haridus on kõige ehtsam okupatsiooniaja pärand. Kuna venekeelne elanikkond migreerus okupeeritud aladel pidevalt, siis oli okupatsioonivõimudel soodus luua selliste alade jaoks paralleelne koolisüsteem. Demokraatlikes riikides on vaja ühtsuskooli. Prantsusmaa kool on prantsuskeelne, Inglismaa kool on ingliskeelne ja saksamaa kool on saksakeelne. Miks peaks Eesti okupatsiooniaja jäänukina pidama ülal kahte paralleelset koolisüsteemi? See toodab ju ainult segregatsiooni.
Aga praegu on otsustatud venekeelne kool alles hoida ja õpetada seal eesti keelt. Kui venekeelsetest perekondadest pärit noored ei omanda perfektset eesti keelt, siis on neil tõepoolest karjääriredelil klaassein ees. Riigiametitesse ilma täiuslikult eesti keelt valdamata ei pääse. Muidugi ei pääse paljudesse ametitesse ka need, kes ise või kelle vanemad on valinud Venemaa kodakondsuse.
Kinnitan, Eesti riik ei piira venekeelset haridust, kuigi peaks. Varem või hiljem peame üle minema eestikeelsele ühtsuskoolile. Muidu jääb meie ühiskond veel pikkadeks aastateks lõhestatuks.
Kui me tuleme venekeelse televisiooni küsimuste juurde, siis ka siin ei oska ma muud öelda, et kõik tahavad parimat. Aga me ei tea, missugune on parim lahendus. Me teame suurt eesmärki. Me soovime tuua oma venekeelsed kaasmaalased Eesti inforuumi ja muuta nad impeeriumist lähtuva propaganda suhtes immuunseks või esialgu immuunsemakski.
Praegu on otsustatud, et panustame rahvusringhäälingu uuele venekeelsele telekanalile. Kas see on parim lahendus, seda näitab aeg. Sellel on mitmeid ohtusid. Esiteks ei pruugi juurde tulla uusi vaatajaid. Uue programmi vaatajateks saavad senised ETV2 jälgijad. Kuna uus kanal hakkab erinema senistest kanalitest, siis eemalduvad senised venekeelsed ETV jälgijad meie kultuuri põhihoovusest ja võivad marginaliseeruda. Nad osalevad küll uues eestivene inforuumis, aga see ei ole eesti kultuurilise inforuumi peavool. Alternatiiviks on olemasolevatele eesti telekanalitele lisada digitelevisioonis rohkem subtiitreid ja suulist tõlget vene keelde.
Uue peavoolust erineva info- ja kultuuriruumi teke ongi venekeelse telekanali peamine oht. Samas võimaldab uus kanal tegijateks saada arvukatel venekeelsetel, kes seni tundsid tõrjutust. Olgu need siis need, kes saateid teevad, või need, kellest saateid tehakse. Tõrjutuse tunde vähendamist ei tohi aga eduka integratsiooni puhul alahinnata. Muidugi ei tohi unustada konkurentsi venekeelsete telekanalitega, mis meie kaabelvõrkudes levivad. Ära ei tohi unustada ka satelliittelevisiooni ja järjest arenevat Interneti-põhist veebitelevisiooni.
Ilma vähimagi kahtluseta oleme kui mitte just külmas sõjas, siis infosõjas kindlasti. Venekeelse telekanali loomine on selles kontekstis üks tegevusi, mis aitab ajupesule suunatud rünnakutega toime tulla. Kindlasti ei ole tegevused venekeelse elanikkonna integreerimisel juhuslikud. Aga kindlasti ei ole Eesti ühiskonnal täiesti ühesugust arusaama vajalikest sammudest. Demokraatlikus riigis ei saagi sellist ühtset arusaama olla. Integratsioonile suunatud tegevused kujunevad kompromissidena tihti ka maailmavaateliselt erinevate arusaamade omavahelises arutelus ja põrkumises.
Kindlasti ei ole ka Reformierakonnal valmis retsepti, kuidas siinset venekeelset inforuumi kõige paremal viisil toimima panna. Aga me arutame seda küsimust intensiivselt. Näiteks peame järgmisel nädalal mõttekoda „Kuidas teha paremaks venekeelset inforuumi Eestis?“ Peame samm-sammult edasi liikuma ja leidma lahendused, mis vastavad meie riigi rahakoti võimalustele.
