Urmas Sutrop: Eestist välja saadetud suurest ja väljapaistvast vene teadlasest
Venekeelses Delfis kohtasin koguni väidet, et ta on nii väljapaistev, et tema tasemega teadlasi Eestis ei olegi. Kindlasti teda tuntakse ka väljaspool Venemaad, aga mitte kui teadlast, vaid kui Russkiy Miri aktivisti ja ideoloogi.
Alates 2009. aastast tegeleb ta nn ajaloovõltsijate nimekirjade koostamisega. Ajaloovõltsijad oleme muidugi meie – eestlased, lätlased, leedulased, aga ka vene enda ausaks jäänud ajaloolased. Nimekirja kantakse nii üksikisikuid kui ka organisatsioone. Ma ei tea, mida nende mustade nimekirjadega peale hakatakse. Kas sinna kantud isikud on plaanis Siberisse küüditada, troika käsul maha lasta? Ei tea.
Tiškini tegevus Russkiy Miri aktivistina on kantud ideoloogiast, et kui kusagil leidub mõni põlvepikkune poisike, kes on korra lausunud mõne venekeelse sõna, siis tuleb selline haarata vene maailma. Kui vene maailma kontsentratsioon on kusagil juba piisavalt suur, siis tuleb need alad föderaliseerida. Kui varem võis arvata, et föderaliseerumine tähendab mingite autonoomiate teket teiste riikide sees, siis orwellikus njuuspiigis tähistab see sõna selliste alade muutmist Vene Föderatsiooni subjektiks ehk otsesõnu liitmist Venemaaga. Selgeks sai see siis, kui Venemaa okupeeris Krimmi ja alustas sõda Ida-Ukrainas. Tiškini sugused ideoloogid soovivad föderaliseerida nii Eesti, Läti kui ka näiteks Kasahhi alasid.
Huvitava infokillu Tiškovi kohta leidsin soome-ugri rahvaste infokeskuse arhiivist. Tsiteerin (kirjaviis muutmata):
„Kui ma 1999 suve lõpus Eestisse õppima läksin, soovitas mind … Tiškovile Eesti eksperdiks, kuigi hoiatas ette, et Tiškov tegelt kasutab seda võrgustikku oma kasuks/ideede elluviimiseks. Käisin Moskvas teaduste akadeemias etnoloogia instituudis Tiškoviga kohtumas, ta pakkus esialgu 50 dollarit, ei mäleta kas kuus või mingi muu süsteem, ütles, et mu artiklitel peab tingimata olema teine autor eesti nimega. Kui Eestisse tulin, siis kogu see Tiškovi asi tundus kahtlane, ja ma ei hakanud talle eksperdina kirjutama. Eesti ekspert on … Selline lugu.“
Kui see on mälestuskild on ehtne, ja miks see ei peaks olema, siis on Tiškov juba mõnda aega tegelenud agentuuri loomisega Eestis, milleks kasutatakse ka soome-ugri rahvaste esindajaid.
Aga kuidas on siis lood Tiškovi kui teadlase rahvusvahelise renomeega. Rahvusvahelise teaduse mõõdupuuks on Thomson-Reutersi teadusveeb (endine ISI), mis registreerib kogu maailma olulistes teadusväljaannetes ilmunud teadustööd ja nende tsiteeringud teiste autorite poolt. Tiškov (indeksis kujul Tishkov, V.A.) on teadusveebis tõesti nähtav. Seal on neljakümne publikatsiooni ringis, mille puhul ta on enamasti kaasautor, üksikutel juhtudel ka esimene autor. Kirjutatud on need artiklid ladusas ja soravas keeles. Aga kalduvad need enamasti Russkiy Miri ideoloogiasse. Samas mingit tema tuntust teadusmaailmas ei ole. Enamikku tema töid on tsiteeritud null korda, mõnda üksikut ka üks kuni kolm korda. Ühte artiklit „Unustage rahvus“ on tsiteeritud 13 ja teist, mis käsitleb vägivalda Kirgiisias, 16 korda. Teadusveeb on külm ja tundetu register, mis näitab, et Tiškov on suureks ja väljapaistvaks teadlaseks haibitud Venemaal ja ajakirjanduses. Põhjused ei ole mitte teaduslikud, vaid ideoloogilised. Pealiskaudsel vaatamisel võib küll paista, et ühte tema artiklit on oluliselt rohkem tsiteeritud, sest süsteem ei suuda automaatselt eristada tema nimekaimu (Tishkov, V.), kes on ühe molekulaarbioloogilise töö autoreid ribosoomi RNA kohta.
Mis puutub aga tema siinseid kutsujaid – meediaklubi „Impressumit“, siis see on 2008. aastal loodud eestivaenulik propagandistide ühing, kes on oma kangelaseks kuulutanud Arnold Meri, ja selgitab meile, kuidas küüditamine siin tegelikult oli (muidugi vastavalt härraste Tiškovide nägemusele). Õnneks avaldab meediaklubi oma ürituste kuulutusi ajalehtedes. Seetõttu on kaitsepolitsei elu väga lihtsaks tehtud. Neid on lihtne jälgida ja kohe on teada, missugune Eesti vaenlane on parajasti meile tulemas. Kohtumispaikadeks on näiteks Meriton Grand või Radisson Blue (Olümpia) hotelli uhked konverentsisaalid. Aga Tartus toimuvad klubi üritused ka kehvematel pindadel.
Kuulutused ise on huvitavad, meile täiesti võõra kujundusega helesinises raamis ja pisikeses kirjas pika tekstiga. Mõeldud eelkõige „omadele“. Võõras ei pruugi neid märgatagi. Need kuulutused meenutavad mulle kunagisi petisest imemaasikataimede müüja kuulutusi.
