See, kuhu me praegu oleme jõudnud, on pikaajaliste protsesside tulemus kogu maailmas, kuid eriti Õhtumaades. Ja väga suur osa on ka meil endil. Euroopa võõraviha hakkas kasvama, kui meie endi suguvennad said Euroopas vabalt liikuma ja tööd otsima hakata ning põhjustasid sealsetes elanikes suurt pahameelt. Kogu Ida-Euroopa läks liikvele. Inglismaal on poola keel suuruselt teine keel ja edestab kõnelejate arvult nii hindi kui ka mandariini keele kõnelejaid. Alles mõned aastad tagasi lugesime, kuidas vihatakse Poola torumehi ja ka meid endid.

Vihamootor oli käima lükatud. Hollandis, Prantsusmaal, Inglismaal, Soomes toimus tugev pööre paremäärmuse suunas. Kusjuures ka nende maade peavoolu erakonnad on olnud sunnitud muutuma äärmuslikumaks, et hoida ära äärmuslaste võimulepääsu. Kas pole paradoksaalne?

Ja siis tuli Araabia kevad, Süüria kodusõda ja arvukad konfliktid Aafrikas. Lootsime, et demokraatia lahendab kõik probleemid, aga diktatuuride langemine kaotas ära hoopis sanitaarkordoni Lähis-Ida ja Aafrika ning Euroopa vahelt. Õhtumaade kõige suurem läbikukkumine on aga suutmatus lõpetada Süüria kodusõda. See oleks ammu lõppenud, kui üks ÜRO julgeolekunõukogu liige ei oleks blokeerinud kõik sammud selle sõja lõpetamiseks. Tema on võitja. Ta toetab igati Süüria diktaatorlikku režiimi, et suruda läbi oma nii relvakaubanduse kui ka maailmavalitsemise soovidega seotud huvid. Ning Euroopa on saanud juurde probleemi, ta peab tegelema Süüria sõjapõgenikega, samal ajal kui läbi puuduva sanitaarkordoni tuleb ka põgenikevool Aafrikast. Julgeolekunõukogu liige ainult itsitab pihku.

Me elasime masu üle, lootsime, et palgad tõusevad sama kiiresti kui enne, et meil jätkub hästi tasustatud tööd. Elu on küll paremaks läinud, aga väga paljud on Eestist lahkunud. Me oleme näinud, kuidas teised maad Ida-Euroopa pagulasi süüdistavad ja nüüd tahame ka ise olla vihased, süüdistada kedagi, keegi peab olema süüdi.

Me mäletame liigagi hästi oma varasemaid kannatusi, küüditamisi, genotsiidi meie rahva vastu, Nõukogude Liidu sõjalise okupatsiooni ajal impeeriumi avarustest siia saabunud horde. See küsimus ei ole eestlaste kollektiivses teadvuses ikka veel lahendust leidnud. Ja ei leia nii peagi, vähemalt mitte enne, kui okupantidena siia saabunud inimesed ja nende järeltulijad seda tunnistavad ning eestlaste käest andestust paluvad. Ma väga loodan, et eestlased on valmis andestama, mis ei tähenda mingil juhul unustamist. Alles siis saame kõik koos ühiste eesmärkide nimel edasi minna.

Minus ei tekita hirmu pagulased. Minus tekitavad hirmu mõned poliitikud, kes õigustavad Vao massimõrva katset, kes kõva häälega kuulutavad, et valge rass on ohus. Mind hirmutavad nendega kaasajooksikud. Sest retoorika on muutunud juba selliseks, mis meenutab natsionaalsotsialistlikku Saksamaad. Ma näen ja tunnen, kuidas nad tahavad teistsugused inimesed labidaga maha lüüa ja auku ajada. Vao süütamisest alates aga tunnen gaasikambrite ja krematooriumiahjude suitsu hõngu.

Uppunud Süüria poisi pilti piirivalvuri süles vaadates meenuvad mulle suguvennad, kes teise maailmasõja ajal sellises vanuses juudi lastel võtsid jalast kinni ja lasid nad püstolist maha ning viskasid seejärel laiba minema. Juute mõrvati ilma vihkamiseta, nagu meie kohta on kirjutanud holokausti ajaloolane Anton Weiss-Wendt. Aga nüüd on olemas ka viha. Valla on pääsenud kõige madalamad tungid. Paljude eestlaste jaoks on vaba maailma Prantsuse revolutsioonist pärit ideaalid – vabadus, vendlus, võrdsus – kadunud. Me peame ennast paremaks kui teistsugused inimesed. Olen haritud inimeste käest kuulnud juba geneetilisi argumente. Umbes selliseid, et „pagulased tuleb Euroopast välja saata Aafrika riikidesse, kus elavad neile nii geneetiliselt kui ka kultuuriliselt lähemad inimesed“. Kui see pole rassism, siis mis veel on rassism? Mul on häbi ja mu südamel on valus.

Ja esimene punkt, kriisi üldine süvenemine. Jah, pagulasi tuleb Euroopasse üle Vahemere ja ka mujalt üha rohkem juurde. Inimesed on liikuma pandud ja seda on raske peatada. Ajakirjanduses, ka teles näidatakse eelkõige noori põgenevaid mehi, naised ja lapsed satuvad harva kaadrisse. Meestega hirmutamine müüb paremini. Põgenikke on palju. Aga nad kõik on inimesed, oma unistuste ja soovidega. Kõik nad soovivad elada õnnelikult koos oma perekonnaga, kasvatada lapsi ning nautida tööd ja puhkust.

Olukord eskaleerub ka seetõttu, et Euroopas on jõukus jaotunud ebaühtlaselt. Saksamaa elanikkond vananeb ning vaja on töökäsi. Tuletagem meelde Saksamaa varasemat käitumist. Töökäte puudusel kutsuti alguses riiki portugallased, seejärel türklased, siis tulid Balkani sõdade põgenikud, ja nüüd on jälle töökäsi tarvis. Ainult, et pakutav sotsiaal- ja muu kohanemisabi on muutmas Saksamaad ainsaks pagulaste ihaldatud sihtkohaks. Mujale sattumine on nagu karistus. Nüüd on Saksamaa sellest veidi ehmatamas ja jälle räägitakse pagulaste võrdsest jagamisest Euroopa riikide vahel. Kui me unustame rahvaste rikkuse ja võrdleme ainult elanike arve, siis Saksamaa ja eesti elanikkonna vahe on 61,5 kordne. Meil on 1,3 miljonit elanikku, Saksamaal 80. See tähendab seda, et iga saja kahekümne kolme pagulase kohta Saksamaal peaksime vastu võtma kaks pagulast. Iga saja tuhande pagulase kohta seal tuhat kuussada kolmkümmend üks siin.

Ei tohiks unustada, et ka sajad tuhanded eestlased on siirdunud majanduslikul kaalutlustel teistesse maadesse. Samas on meie inimesi üldiselt muudes riikides väga hästi vastu võetud. Ei ole kuulda olnud, et keegi eestlaste kodu põlema oleks pannud.

Aga küsimus ei ole arvudes, küsimus on meie tahtes ligimest armastada, pidada kõiki inimesi võrdseteks, vabadeks ja meie vendadeks ja õdedeks. Lisaks ei tule Süüriast meile kultuuritust. Süüria on üks vanemaid kultuurmaid, mille ajalugu ulatub aastatuhandete taha enne meie aega. Damaskus on maailma vanemaid linnu, kus on püsivalt elatud. Süüria koos Palestiinaga on muistse Levanti süda.

Mitmedki Süüria pagulased või nende järeltulijad on saanud maailmakuulsaks teadlaste, poliitikute, sportlaste, ärimeeste, näitlejate või muusikutena. Näiteks oli süüria päritolu Carlios Menem, kes oli aastatel 1989-1999 Argentiina president. Üllatuslikult on isa poolt süürlane ka üks enim maailma muutnud inimesi, meie seast juba lahkunud Steve Jobs, Apple’i kaasasutaja ning tegevjuht ja Disney kompanii suurim aktsionär ning direktorite nõukogu liige.

Olgem avatud ja võtkem põgenikud avasüli vastu. Nad rikastavad meie kultuuri. Toovad endaga kaasa oma iidsete kultuuride tavad ja võib-olla ka veidi teistsuguse mõtlemise. Ühiskondade edu aga peitubki teistsuguses mõtlemises, asjade uut- ja teistmoodi tegemises. Kui tore oleks, kui meie teaduses ja kultuuris puhuksid ka mõned iidse Levanti tuuled, kui meie e-riiki aitaksid ehitada Steve Jobsi vennad ja õed.

Jaga
Kommentaarid