Näiteks on meil olemas Tartu Rahu Põlistamise Selts, kes on oma eesmärgiks võtnud selle, et „Eesti-Vene riigipiir nii maal kui ka merel peab kulgema ainult vastavuses Tartu rahulepingule“. Selts tõlgendab põhiseadust ainult keeleliselt. Väljend „on määratud“ tähendab (nende jaoks) seda, et piiri määramine on toimunud enne 1992. aasta põhiseaduse kehtimahakkamist. Meie maismaapiir Venemaaga on määratud Tartu rahulepinguga ja maismaapiir Lätiga teiste piirilepingutega (mere- ja õhupiiri jätame praegu kõrvale). Tartu rahu põlistajad saavad tuge põhiseaduse teisest paragrahvist „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.“

Sellest veidi erinev on meie põhiseaduse tõlgendus, mille puhul maismaapiir Venemaaga on määratud Tartu rahulepinguga, aga teiste riikidevaheliste lepingutega saab muuta piiri rahulepingust väljajäänud alal, seega siis meie lõunapiiri Lätiga. Selles puudub aga selge loogika. Maismaapiiri kohta Venemaaga kehtib põhiseaduse keeleline tõlgendus, aga Läti puhul mitte. Ainus võimalus sellisest loogikast arusaamiseks on selline, et kuna teised lepingud on nimetamata, siis võib Lätiga uusi ehk teisi piirilepinguid sõlmida. Venemaaga sõlmitud piirileping on aga nimetatud ja seetõttu ei saa kehtiva põhiseaduse raames Venemaaga uusi piirilepinguid sõlmida.

Eesti õigusruumis tõlgendatakse põhiseadust mitmest erinevast tõlgendusviisist lähtudes, kus keeleline on vaid üks paljudest. Süstemaatilise tõlgendusviisi puhul tõlgendatakse põhiseadust koostoimes teiste (põhiseaduse) normidega. Ajaloolise tõlgenduse puhul uuritakse seda, miks mingi paragrahv põhiseadusesse on kirjutatud, uuritakse eelnõu seletuskirja teksti ja erinevaid seisukohti, mida põhiseaduse koostamisel väljendati. Teleoloogilise tõlgendusviisi puhul uuritakse seda, mis on põhiseaduse konkreetse paragrahvi eesmärk.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande (2012) koostajad on seisukohal, et põhiseaduse paragrahv 122 annab võimalus sõlmida uusi piirilepinguid ka Venemaaga. Seejuures viidatakse Peet Kase sõnavõtule Põhiseaduse Assamblee 19. istungil (ajalooline tõlgendus). Samuti osutatakse vastava sätte koostoimele teiste normidega (süstemaatiline tõlgendus). Viidet Tartu rahule ja riigipiirile ei saanud panna põhiseaduse üldsätetesse, kuna sel juhul oleks saanud riigipiiri muuta ainult rahvahääletusel. See läheb aga vastuollu teise põhimõttega, et välislepinguid rahvahääletusele ei panda.

Selle paragrahvi üks eesmärke on rõhutada meie riiklikku järjepidevust. Viide piiri määratlemise juures Tartu rahulepingule osutab veel kord, et Eesti ei ole uus riik, et tegemist on 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariigi põhiseadusega (teleoloogiline tõlgendus). Seejuures rõhutatakse, et „selgelt defineeritud riigipiir ei ole küll kohustuslikuks riigi tunnuseks, kuid ometigi võib just riigipiir olla määravaks territoriaalse üksuse tunnustamisel riigina“.

On kerge mõista, et talupojamõistus lähtub sellest, mis on põhiseaduses kirjas. Ja kirjas on, et meie maismaapiir on juba ammu kindlaks määratud. Selleks, et piiri muuta, tuleks kõigepealt muuta põhiseadust. Kõrgesti haritud juristid lähtuvad aga erinevatest tõlgendusviisidest ja sellest, mida põhiseaduse koostajad mõtlesid ja ütlesid. Ning tulemus on hoopis teistsugune. Eesti maismaapiiri võib määrata üha uute ja uute riikidevaheliste lepingutega, mille ratifitseerimiseks riigikogus on vajalik kahekolmandikuline häälteenamus.