Äsja võrdlesin korralikult töötavad erakonda hea rätsepaülikonnaga, mis istub nagu valatult. Reformierakonna ülikond aga käriseb iga päevaga üha rohkem ja rohkem ning vooder ja must pesu tuleb järjest nähtavamale. Naljaga pooleks võiks öelda, et reformierakonna kuub tuleb viia rõivaste parandusse. Igal juhul tuleb kuub ära lappida, plekid maha pühkida ning erakond peab jälle ühtse meeskonnana tööle hakkama.

Seejuures huvitab meid kõiki, mis saab Marina Kaljurannast, kes on rahva seas kõige populaarsem presidendikandidaat ja kellel on ka üpris vähe vastaseid. Kaljurand ei ole ühegi erakonna liige. See annab talle hea positsiooni, et olla erakondadeülene presidendikandidaat. Reformierakonna käitumine ainult tõstab tema populaarsust, kuna Kaljurand saab endale märtri oreooli.

Valimiskogu liikmed saavad üles seda kuni viisteist kandidaati lisaks kahele, kes tulevad otse riigikogust. Sellises virrvarris pole Kaljurannal mingit probleemi leida kakskümmend üks valimiskogu liiget, kes ta üles seaksid. Kaljurand ise peab nüüd kõik oma diplomaadioskused mängu panema, et erakondade ja valimiskogu liikmetega läbirääkimisi pidada.

Kaljurannal on valimiskogus suur võiduvõimalus

Aga enne valimiskogus ülesseadmist on võimalik kaks stsenaariumi. Esiteks reformierakond lepib sellega, et Kaljurand kandideerib valimiskogus ning jätkub sõbralik või isegi toetav koostöö. Teiseks on võimalik, et tüli paisub nii suureks, et Kaljurand distantseerib end täielikult reformierakonnast või selle juhatuse enamusest ning astub ka välisministri kohalt tagasi. Sel juhul on ta veel suurem märter ning tema toetus valimiskogus võib veelgi kasvada.

Valimiskogust on Kaljurannal väga suur võimalus võitjana välja tulla ja presidendiks saada. Kaljurannalt ootavad kõik ühendavat rolli. Siin on aga suur paradoks ja väljakutse. Tal on kerge ühendada eestlasi ja venelasi, Tallinna ja ülejäänud Eestit, erinevate poliitiliste vaadetega inimesi.

Aga kuidas pärast sellist tüli ühendada Reformierakonda ja selle toetajaid? Reformierakondlastel ja sealhulgas ka minul tuleb endalt küsida – kuidas me oleme siia jõudnud, kus me oleme? Miks me ei pidanud meeles Andrus Ansipi sõnu, et reformierakond ei pea riigis saama kõiki olulisi ametikohti?