Urmas Sutrop: Mis avalikkusel üle jäi? Mõtlematud sõnad, mis tekitasid ühiskonna valulise reaktsiooni Ojasoo juhtumile
Käimas on Tiit Ojasoo skandaalne kuid samas näitemänguline protsess kohtulaval, milleks on kogu Eesti. Lisaks süüdistatavale on laval auväärne kohus, süüdistajad ja kaitsjad, tunnistajad ja publik, kohtuteenrid ja -valvurid ning arutu paparatsode vägi. Üks tunnistaja, ohver, on jäänud anonüümselt kulisside varju.
Kohtupidamisest ei ole keegi kõrvale jäänud, isegi need vähesed, kes Ojasood kaitsma on asunud. Nemad on advokaadid. Ei ole minagi kõrvalseisja. Olen Tiit Ojasooga ainult korra ühes lauas istunud ja vestelnud. Minule jättis ta vaikse, veidi nukrameelse ja väga südamliku ning intelligentse inimese mulje.
Süüdistatav ja ohver, NO99-teater, kõik nad paluvad, et neid rahule jäetaks, et nad saaksid eluga edasi minna. Aga ei saa, masinavärk on käima lükatud ning keegi ei suuda seda enam nii lihtsalt peatada. Need, kes tahavad eluga edasi minna, ja kaitsjad apelleerivad sellele, et Ojasoo ju kahetseb ja mõistab oma teo hukka. Unustatakse aga skandaali anatoomia ehk see, millest selline ühiskonna valuline reaktsioon alguse sai.
Tasuks meenutada Kadri Ibruse artiklit „Teatrijuht Tiit Ojasoo lahkumisele eelnes kriminaalasi näitlejanna löömise pärast“ (EPL 8.06). Peatuksin selle artikli kolmel episoodil, millel on sündmuste edasise eskaleerumise jaoks võtmetähendus.
Esiteks kinnitab Ojasoo, et peksmine „ei ole kuidagi seotud minu tööga,” tegemist olnud eraelulise juhtumiga, mis eskaleerus, „aga see on eraasi“.
Nende mõtlematute sõnadega, et hoida töist õhkkonda teatris, ütleb ta ju otse, et eraeluline vägivald on vähem taunitav kui tööalane vägivald. Aga eks mõtlematud sõnad ole eesti mehele ürgomased. Juba Kalevipoeg sajatas mõõgavarast nii, et sajatus tema enda vastu pöördus: „Kes sind enne ise kannud, / Siisap, mõõka, sõbrakene, / Murra jalad tal mõlemad!“
Teiseks, „Ojasoo sõnul ei mõjuta see juhtum kannatanu edasist käekäiku või edasisi võimalusi end professionaalselt teostada.“ Siin eksib Ojasoo teist korda. Miks peaks peksmine mõjutama ohvri edasist käekäiku või võimalusi end professionaalselt teostada. See saaks mõjutada ainult peksja enda edasist käekäiku ja eneseteostuse võimalusi. Ojasoo sõnub stigmatiseerivalt ohvrit ja vaata, et too on süüdi kah veel. Avalikkusel tekkis kohe küsimus, et kas siis oleks võinud ka nii minna, et ohver saab peksa ja tema edasisel professionaalsel eneseteostusel on kriips peal.
Kolmandaks valas õli tulle teatri NO99 nõukogu esimees Tõnis Arro, kes mõtlematult kommenteeris: „Olen teadlik kahetsusväärsest juhtumist … Tegemist oli kahe inimese vahelise isikliku asjaga, mis leidis aset töövälises situatsioonis.“ Ega nõukogu esimehe sõnad paremad ei ole: töövälises situatsioonis peksmine pole üldse see, mis tööl peksmine.
Need kolm episoodi käivitasidki kogu ahela, mis viis sündmuste eskaleerumiseni, Ojasoo näidisprotsessini ja avalikule hukkamisele.
Ojasoo hukkamisega segunevad teisedki lood, vandenõuteooriad, et poliitikuid maksavad NO-teatrile selle ühiskonnakriitilisuse pärast kätte. See ei ole kindlasti nii. Kui nii Ojasoo kui ka Arro oleksid Eesti Päevalehe ajakirjanikule jätnud mõtlematud sõnad ütlemata, vaid Ojasoo oleks kohe igasuguse vägivalla tingimusteta hukka mõistnud, siis poleks selle järgnenud poliitikute ja avaliku elu tegelaste hukkamõist ega süüdistused NO-teatri leiguse pärast Ojasood korrale kutsuda.
Aga vähe sellest. Kui Ojasoo paari päeva pärast lõpuks tunnistab, et vägivallale ei leidu mitte mingisugust õigustust, asub ta ometi vägivalda kohe õigustama.
Ojasoo rääkis, et „Vägivallal pole kunagi mitte mingit õigustust ja tegu polnud teatriga seotud intsidendiga” ning lisas, et tegelikult oleks veel hullem, kui asi oleks olnud tööalane (EPL 10.06). Tahaks hüüda, tule taevas appi! Kas Eesti mehed ongi siis niisugused? Asi oleks võinud olla palju hullem, kuid õnneks polnud tegu tööalase intsidendiga. Ta kordab siin sedasama, mida ta juba Kadri Ibrusele ütles: eraelus peksmisel pole häda midagi, aga vaat tööl, see oleks juba hull lugu.
Mis avalikkusel üle jäi. Riigikogu liikmed ja ministrid ja paljud teised avaliku elu tegelased pididki sellele reageerima. Need, kes Ojasood kaitsevad, Jaak Allik ja Rein Lang toetuvad tema kahetsusele ning sellele, et Ojasoo mõistis ju igasuguse vägivalla hukka. Mõlemad teatrisõbrad tunnevad ka sügavat muret NO-teatri pärast, kus ei oleks enam Ojasoo-vaimu.
Lõpuks kirjutab Tiit Ojasoo oma kolleegidele: „Olen oma eksimust kahetsenud, vabandanud, vabandanud ja veelkord vabandanud, kuid ilmselgelt sellest ei piisa“ ning teatab, et ta taandub, et ta paneb oma ameti maha (Delfi 16.06).
Jah, ka siin ütleb ta kurbusega, et ta on vabandanud, vabandanud ja vabandanud, aga ta ei vabanda selle eest, et ta eristab eraelulist vägivalda tööalasest vägivallast. Ta ei kahetse oma sõnu, et tööalane intsident, st teatriruumides peksmine oleks olnud palju hullem kui tänaval naisterahva peksmine. Ta ei vabanda selle eest, et ta ütles, et ohvril ei ole takistusi edasiseks professionaalseks arenguks. Ta muretseb oma teatri pärast: „vea tegin mina üksi, Teater NO99 kollektiiv ei ole sellega seotud.“
Kui Kalevipoeg jõudis Kääpa jõe kallastele, siis tuli mõõgale sajatus meelde, ja kui Kalevipoeg pistis jalakanna jõkke, siis „Murdis mõõka mõrtsukana /Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedani.“
Nüüd ei jää ka NO-teatril muud üle, kui oodata aega, kus kõik piirud lähevad kahel otsal lausa lõkendama ja Ojasoo uleb jälle koju oma teatril õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Eesriie.
