URMAS SUTROP: Mis saab eesti keelest?
Martin Ehala artikkel “Ümberpööratud vene kaart” (29.8.) on suurepärase stiiliga, meisterlikult kirjutatud. Artiklist kiirgub selle autori suur anne. Kahjuks ei kasuta ta seda annet eestluse ja eesti keele seisundi tugevdamiseks. Ehala kirjatöö hirmutab meid hoopis, tekitab lugejates eesti keele tuleviku suhtes alusetut ebakindlust. Meid ähvardatakse, et Eesti muutub Euroopa Liidus kakskeelseks.
Kas ikka tõesti? Mis annab talle sellisteks väideteks aluse? Artiklit hoolega lugedes selgub, et keegi kusagil Leedus rääkis, et pärast 14. septembri rahvahääletust nõuab Euroopa Liit teatud hartale alla kirjutamist ja Eesti muutubki kahe riigikeelega kakskeelseks maaks. Poliitiline eliit aitavat sellele oma grupimõtlemisega igati kaasa.
Keelenõukogu koosolek
Eesti keelenõukogu pidas 27. augustil korralist koosolekut. Juba kevadel oli meil tööplaani võetud, et kaalume kõiki poolt- ja vastuargumente – mis saab eesti keelest pärast võimalikku liitumist Euroopa Liiduga või sellest loobumist.
Ehala püüdis keelenõukogu koosolekul suruda meie avalduse teksti Euroopa Liidu vastaseid mõtteid. Nende ümber puhkes elav arutelu ja need ettepanekud lükati üksmeelselt tagasi. Ehalale esitati põhiliselt samad vastuargumendid, mis tema artikli järel esitati välisministeeriumi ja Euroopa Komisjoni delegatsiooni Eestis avaldustes.
Lühidalt on vastuargumendid järgmised. Euroopa Liit ei sekku oma liikmesriikide keelepoliitikasse. Ehala viidatud “Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta” ei ole Euroopa Liidu, vaid Euroopa Nõukogu vabatahtlik dokument. Euroopa Nõukogu 45 riigist on selle ratifitseerinud ainult 17, Euroopa Liidu 15 riigist ainult kaheksa. Hartat ei ole ratifitseerinud Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Belgia ja Portugal. Mitte keegi ei kavatse Eestit sundida selle hartaga ühinema.
Oma avalduses ütleme: “Euroopa Liidu liikmeks olek suurendab eesti keele tuntust, mis on selle püsimise ja arenemise tagatis. Euroopa Liidu ametliku keelena jõuab eesti keel Euroopa Liidu dokumentidesse, välismaal suureneb huvi eesti keele õppimise vastu ning ka Eesti muulastel võib tekkida lisamotivatsioon eesti keele õppimiseks.”
Euroopa Liidu liikmeks olek aitab arendada eestikeelset oskussõnavara ja muulaste keeleõpet, samuti keeletehnoloogiat. Kui arvutid ei suhtle meiega eesti keeles, siis pole eesti keelel tulevikku. Praegu suudavad arvutid juba inimhäälega lugeda eestikeelset teksti. Selle eest anti mullu meie keeleteadlastele riiklik preemia. Lähitulevikus on vaja, et arvuti mõistaks eestikeelset suulist kõnet ja muudaks selle kirjalikuks tekstiks. Samuti on meil vaja õpetada arvutid tõlkima teksti eesti keelest võõrkeeltesse ja võõrkeeltest eesti keelde. Kõike seda saame teha ainult Euroopa Liidu rahalisel toel.
Kui me ei liitu Euroopa Liiduga, siis tulevad meile immigrandid ikkagi. Meil on lihtsalt tööjõudu vaja, sest muidu pole kellegi maksudest pensionisummasid tagada. Aga keeleõppeks peame raha ise leidma. Ja miks me peaksimegi kartma võõraid, nende keeli ja kombeid? Me jääme eemale Euroopa Liidu liikmesmaadele mõeldud keeleprogrammidest. Tõenäoliselt eesti keele kasutajaskond kahaneb, sest majanduskasvu aeglustumise tõttu kasvab eestlaste väljaränne ja sündimus väheneb. Keeletehnoloogia areng pidurdub ning eesti keele kasutusvõimalused vähenevad.
Eesti keele kaitseks
Presidendi akadeemilises nõukogus on välja öeldud, et eesti keel vajab tugevamat põhiseaduslikku kaitset. Presidendi initsiatiivil koostatavasse ühiskondlikku leppesse on kavas panna punkt, et meie põhiseaduse preambulasse tuleb lisada eesti keele püsimise mõiste.
Eesti keelenõukogu on lõpetamas eesti keele arendamise strateegiat aastateks 2004–2010. See fikseerib riigi prioriteetsed tegevussuunad eesti keele kui ainsa riigikeele (ja rahvuskeele) arendamisel. Aastaks 2010 peab iga eesti keele kasutusvaldkond (transport, side, ehitus, pangandus, teadus jne) olema valdavalt eestikeelne.
Strateegia ülesandeks on kaasa aidata hea ja ilusa suulise ning kirjaliku eesti keele kasutamisele.
Haridus- ja teadusministeeriumis on moodustatud komisjon keeleseaduse täiendamiseks ja mõistete täpsustamiseks. Keeleseadust on plaanis täiendada eesti murrete, sh võru ja setu keele, aga samuti eesti viipekeele kaitset tagavate punktidega. Kuna keeleseadust on aja jooksul väga palju kordi muudetud, siis vajavad täpsustamist sellised põhimõisted nagu riigikeel, asjaajamiskeel, töökeel jne. Ühemõttelise ja üheti tõlgendatava seaduse abil on palju kergem kaitsta eesti keelt kogu selle rikkuses.
Eesti keele uurimiseks ja arendamiseks on koostatud riiklik programm “Eesti keel ja rahvuslik mälu”. Programm hõlmab eesti keele sõnaraamatute koostamist, keelekorraldust, oskuskeelt, identiteedikasvatust, keeletehnoloogiat, rahvuslikku mälu ja palju teisi olulisi valdkondi. Ühiskondliku leppe lähtealustes on väljendatud mõtet, et programmi “Eesti keel ja rahvuslik mälu” rahastamisel tuleks tagada haldusala eelarve kasvuga proportsionaalselt võrdeline kasv.
Lõpetuseks
Eesti keelt ootab suur tulevik. Euroopa Liit ei hakka eesti keelt ahistama ega vene keelt teiseks riigikeeleks kuulutama. Eesti riik on eesti keele kaitseks teinud aasta-aastalt üha rohkem. Ei ole ka mingit põhjust arvata, et Eesti riik ise hakkaks eesti keele kasutusvõimalusi Euroopa Liidus olles ahendama. Samas ei kao Eesti riigil vajadus edaspidigi tagada otsustavalt eesti keele säilimine ainsa ja ühtse riigikeelena kogu Eesti territooriumil.
Urmas Sutrop, Eesti Keele Instituudi direktor, keelenõukogu ja presidendi akadeemilise nõukogu liige
